MÄLESTAME ⟩ Suure-Rootsi külapoiss suikus ajamerre

Hillar Uustulnd Foto: Erakogu

Igavesele unele ajamerre suikus Suure-Rootsi külapoiss Hillar Uustulnd. Just sellest rannaäärsest külast, oma kodukülast Vätta poolsaarel, on Uustulndide suguvõsast pärit Hillar rääkinud ja kirjutanud suure südamesoojusega.

Küllap nakatasid kütkestav loodus, meremüha, külainimesed, onu Albert Uustulndi looming, juba lapsepõlvest alguse saanud sidemed onupoegade Lembitu ja Meelisega loomepisikuga ka Hillarit.

On ajamerre suikund hetk, see viiv,
ma küll ei arva, et see elu oli kuld,
sa libisesid öhe kui nahkse hiire habras tiib,
sind vastu võtab isade maa muld.

Need on Hillari värsid luuletusest “Suikunud hetk”. Vahest vaatas autor neid ridu kirjutades ka oma eluteele, sealjuures vaevalt uskudes, et see katkeb varsti pärast seitsmekümneseks saamist.

Värsiridu kirja pannes teadis Hillar, et siit ilmast lahkunuid võtab vastu isade maa muld. Oma isaks ehk papaks pidas ta onu Albertit. Hillar on tõdenud, et kaotas isa poisikeseeas. Albert oli oma õepojale nii isa, õpetaja, kasvataja, sõber kui ka loominguline eeskuju. Saades innustust onu loomingust, julges Hillar paberile panna esimesed luuleread.

Elukogenud mehena, kes aastakümneid kutselise autojuhina keeranud nii veokite kui ka bussirooli, kündnud merd madrus-kokana, sõitnud rallit, loonud pere, kasvatanud lapsi ja lapselapsi, leidis ta aega ka loometööks. Tema luuleread on sügavmõttelised, elust enesest.

Vaikselt mured kõik mattuvad liiva,
õnnis rahu on hinges ja sees,
ei elu sind vajutand kiiva,
kogemuspagas rinnus pakatab veel.
Veel nendega tasandaks valu,
tume loor nagu silmade ees,
väike viiv oli elatud elu
kui minek, siis ole kui mees.

Nõnda kirjutas see Saaremaa mees luuletuses “Aeg”. 13 aastat tagasi bussijuhina töötades toonitas Hillar, et “reisijad ei ole minu jaoks, vaid mina olen reisijate jaoks”. Nüüd on Hillarist endast saanud reisija taevastel radadel. Ole siis meheks ka sellel minekuteel, nagu oled ise kirjutanud.