Kui kalmed ja maalinnad kõrvale jätta, siis on meie kõige vanemad säilinud ehitised kirikud. Kindlasti on neid, kelle arvates võiks pühakojad kui esimese okupatsiooni maamärgid sirgelt maha lammutada või et nende ülalpidamine on majanduslikus mõttes täiesti ebaratsionaalne.
Paraku on enamik mineviku ja mäluga seotust tänases vaates ebaratsionaalne. Ometi tunneme, et sellest loobumine oleks suurem kaotus kui möödaniku maamärkide säilitamiseks ja hoidmiseks kulutatud raha. Isegi mõttetute asjade säilitamisel ja näitamisel on oma mõte sees.
Mida aeg edasi, seda rohkemate inimeste teadvusse paistab jõudvat ajaloopärandi võimalikult laialdase säilitamise olulisus. Vanades majades ja asjades nähakse järjest vähem tülikat risu ja aina rohkem sõnumeid ning vihjeid aegade tagant, mis targal vaatlemisel hakkavad terveid lugusid jutustama.
Tore, et muinsuskaitseamet on võtnud tunnustada kõiki neid inimesi, kes aitavad kaasa, et meie mineviku lood kestaks. Ja veel toredam, et tunnustust jagub ka Saaremaale ja saarlastele.