“Tuhanded Eesti kaitseväelased ja kaitseliitlased on juba alates aastast 1995 osalenud kahekümnel rahvusvahelisel operatsioonil ja rahutagamismissioonil kolmel mandril. Nendest tuhandest on üle viiekümne pärit Saare maakonnast ning ka tänasel päeval on viis tublit saarlast välisriigis Eestit kaitsmas,” kirjutab saarlasest kaitseminister Kalle Laanet.
Ükski missioon pole kerge, sest liitlased ja partnerid saadavad vägesid kriisikolletesse, mitte turismipiirkondadesse. Oleme kandnud valusaid kaotusi Iraagis ja Afganistanis, kuid meie riik ja kaitsevägi on saanud tugevamaks. Mäletame neid vapraid Saare ja mandri sõdureid väärikalt, kes on andnud oma elu meie kõigi rahu hüvanguks.
Need kriisid ja konfliktid mõjutavad ka Eesti julgeolekut, olgu nad tuhandete kilomeetrite kaugusel. Eesti julgeolek ei alga ega lõpe Narva jõel või Koidula piiripunktis. Alustasime Balkani poolsaarelt, jätkasime Aasias ning jõudsime kümmekond aastat tagasi India ookeani piirkonda ja Aafrikasse. Me oleme saanud hindamatut poliitilist ja kaitsealast kogemust ja kapitali.
Osalemine välismissioonidel on kaitseväe arengu loomulik ja lahutamatu osa, nagu ka panustamine NATO, Euroopa Liidu ning muudesse kiirreageerimisjõududesse, näiteks Suurbritannia juhitud ühendekspeditsioonivägedesse. Kaitsevägi ja Kaitseliit on Eesti veri ning liitlassuhted on hapnik. Tugevad ja usalduslikud liitlassuhted ei teki tühja koha pealt või lihtsalt tänu Washingtoni (NATO) leppele ja Euroopa Liidu aluslepingutele. Nad kujunevad välja aastakümnetega, tehes aktiivselt koostööd ning arvestades üksteise murede ja huvidega.
Eesti või mis tahes teise NATO ja/või Euroopa Liidu liikmesriigi iseseisvus tänapäeva tingimustes ei tähenda endassetõmbumist ja rahvusvahelise koostöö pelgamist. Tõsi, suurriigid lubavad endale rohkem isekust, kuid nad ka panustavad märkimisväärselt enam poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt.
Eesti on suuruselt võrreldav Luksemburgiga, kuid mitte geograafia ja ajaloo poolest.
Peame tõdema, et liitlaste ja partnerite poolt Eestile osutatud tähelepanu ja toetus on ebaproportsionaalne võrreldes Eesti suurusega. Nii on tänu sellele, et Eesti on seni ajanud õiget välis- ja julgeolekupoliitikat ning meie kaitseväelased, diplomaadid ja teised riigiteenistujad, eksperdid ja erasektori esindajad on tipptasemel.
Riigikogus läbis kaitseväe tuleval aastal välismissioonidel kasutamise otsuste eelnõude pakett esimest lugemist. Mõned rahvasaadikud küsisid, mida Eesti on õppinud Afganistanist ja sealt lahkumisest ning miks me soovime jätkata osalemist Prantsusmaa juhitud sõjalisel operatsioonil, kui Mali riiki juhib Moskva-sõbralik hunta ja seal võib hakata tegutsema GRU taustaga sõjaline “erafirma” (niinimetatud Wagneri grupp). Väideti sedagi, et Eesti peab koos Prantsusmaaga “koloniaalsõda”.
“Eestil on väga hea iseseisev kaitsevõime, arvestades meie piiratud inim- ja materiaalseid ressursse.”
Liitlaste solidaarsus on üksteise igakülgne toetamine, millel on mõistagi poliitiline ja praktiline külg. See ei ole vorst vorsti vastu stiilis labane tehing. Eestil on väga hea iseseisev kaitsevõime, arvestades meie piiratud inim- ja materiaalseid ressursse. Sellega anname eeskuju paljudele teistele liitlastele, kuid vaadakem tõele näkku – suurema konflikti korral ei suuda me ise ennast kaitsta. Mitte kunagi enam üksi. Me peame õppima eelkõige 1939. ja 1940. aastate sündmustest, mitte ainult Afganistanist.
Liitlaste lahkumine Afganistanist ei olnud nii korrapärane ja rahulik, kui oleks soovinud, kuid siiski õigeaegne. See riik on vahest kõige kõvem pähkel. Ükski võõrvõim või -vägi ei ole kunagi suutnud sealset elukorraldust põhjalikult muuta, mistõttu Afganistani hiljutise kogemuse põhjal ei saa liiga palju üldistusi teha. Usun, et Lääs suutis 20 aastaga tuua Afganistani rahvast isolatsioonist ja äärmuslikust konservatismist mõnevõrra välja.
Ka Malis elavad inimesed. Keegi ei tea veel, kas Malis võimu haaranud sõjaväeline hunta täidab oma lubadusi ning korraldab vabu ja õiglasi valimisi, mille järel toimub üleminek seaduslikule tsiviilvalitsusele. Teisalt, Prantsusmaa, Eesti ja teised liitlased, kes on tugevalt panustanud selle riigi ja kogu piirkonna julgeolekusse, ei saa solvunult minema marssida, kui Bamako hunta Moskvaga läbirääkimisi peab. Lisaks on tõsine risk, et Mali nii-öelda talibaniseerub, kui Lääs lahkub. See aga ei ole sugugi Euroopa huvides (uus kodusõda, migratsioon, terrorism).
Lõpuks, heidutus Läänemere piirkonnas töötab. Liitlaste erinevad kohalolekuvormid mängivad otsustavat rolli. Koostöö on kahesuunaline. Kui me ei näita huvi ega panusta lõunapoolsete ohtude vastasesse võitlusse, siis ei saa me ju eeldada või nõuda liitlaste toetust meile. Mõtlematud populistlikud sammud on ohtlikud, sest liitlassuhteid on võimalik üpris kiiresti rikkuda. Tormisel merel suudame paremini navigeerida ühiselt.
Eesti osaleb jätkuvalt erineva egiidi all toimuvatel rahvusvahelistel operatsioonidel – NATO, Euroopa Liidu ja ÜRO lipu all või muudes kooslustes – ning alati kindla rahvusvahelise õigusliku mandaadi ja vastuvõtvate riikide loa alusel. Eesti ja tema liitlased ei ole maailmaparandajad, kuid nad seisavad koos oma julgeolekuhuvide eest. Samamoodi nagu meie tublid kohalikud riigikaitsjad annavad oma asendamatu panuse laiapindsesse riigikaitsesse. Koos oleme tugevad, nii siseriiklikult kui ka globaalselt. Me saame aidata üksnes neid, kes soovivad ka ise ennast aidata.
