Mis ühendab Dostojevskit ja Martna kivi?
"Küsimine on lihtne ja samas võimas kujutlusvõime võti, mis lapsel alati kaasas ja käepärast. Kui seda võtit kasutad, sünnivad lood," kirjutab Kuressaare ametikooli ja Tartu kunstikooli õpetaja Merit Karise, kelle esimene loovusraamat ootab Hooandjas hoogu.
Usun, et kes mingilgi määral meediat jälgib ja vähemalt koolis raamatuid luges, pani tähele, et hiljuti oli vene kirjaniku, kriitikute sõnul maailmakirjanduse ühe suurima psühholoogi Fjodor Dostojevski 200. sünniaastapäev.
Tema paljude tuntud tsitaatide hulgas on ka üks ehtvenelik karjatus-küsimus: "Kuidas on võimalik elada nii, et pole ühtegi lugu rääkida?", mis tõmbab võrdusmärgi elamise ja lugude jutustamise vahele. Ega me ilmaasjata kasuta mõistet "elulugu".
Muide, mis üldse inspireeris inimesi lugusid rääkima? Vaatasin järele ja vastus pole tegelikult üllatav: tähed. Mitte kirjatähed, vaid taevatähed. Astronoomid arvavad, et juba 100 000 aastat tagasi vaatasid inimesed taevasse ja mõtlesid, mida tähed tähendavad.
Seda oletatakse müüdi põhjal Plejaadidest, mille sisuks Vana-Kreeka mütoloogias Atlase tütarde põgenemine tiirase jahimehe Orioni eest, ühesõnaga tants ja tagaajamine. Hõimurahvastel on oma seletused sellele tähtede hajusparvele.
Kalevipoeg tulnd Saaremaalt...
Eestlastel näiteks argiselt ja praktiliselt Sõelatähed või Taeva Sõel, nagu ka eestlaste lugudes puuduvad heitlevad titaanid ja mastaapsed teod. Keskmine eesti muistend on umbes selline, et "Kalevipoeg tulnd Saaremaalt, sest rahvas hädaldanud, et kirikud kurnavad. Võtnd kivi ja visand. Martnas kukk laulnd parajasti. Ta visand kukele selle kivi. Kivi on Endu talu väravas."
Olgu tegu antiikkreeklaste maailma loomise või eestlaste Martna kiviga, ühine on neis see, et lugudes otsitakse sageli vastust küsimusele "miks?": miks nii juhtus, miks on asjad, inimesed ja maailm sellised, nagu nad on. Aga edasi? Üht ja sama (head, st paeluvat) lugu jutustatakse uuesti ja uuesti, põlvest põlve. Üht-teist muutes, aga põhimõtteliselt samasugusena.
Selle tõestuseks on muinasjutt, mille vanust saab lugeda aastasadades ja mille paeluvus ei paista kaduvat, sest miks muidu näeme kingareklaamides ikka Tuhkatriinusid ja Hollywoodi noortefilmides Punamütsikest libahundi looga kokkuliidetult.
Mis aga muutub, on see, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem tekib küsimusi. Asjad on, nagu nad on, küsimine jääb laste – ja nende vanemate jaoks sageli tüütuks – pärusmaaks. Jõuad sa siis kõigile vastata. Oluline, mis sellega kaob, on dialoog.
Küsimus on ju küsimus seetõttu, et kusagil ja kellelgi peab olema vastus. Eriti oluline on see koolis, kus vastustest olulisem on õpilase tahe ja oskus küsida, küsida õigeid küsimusi ehk neid, mis viivad uuele teadmisele ja oskusele lähemale. Sest küsimus käivitab otsingu, võrdlemise, analüüsimise, kujutlemise, mis võiks toimuda, juhtuda. Tegelikult on õige nii öelda, et mis tahes õppimine algab küsimisest.
Rääkimata sellest, et suur osa õnnest ja elevusest ehk endorfiinidest meie kehas tekib naerust, mis omakorda põhineb vaimukail vastuseil küsimustele. Mida näiteks peaks tegema bioloogiaõpetaja, kes küsib kontrolltöös küsimuse: "Esimesed rakud olid..?" ja näeb, et õpilane on vastuseks kirjutanud "üksildased", mitte "anaeroobid"?
Kas me hindame koolis loovust – väärtustamise mõttes? Seda oskust, mida koos kriitilise mõtlemise, kommunikatsiooni ja koostööga peetakse 21. sajandi võtmeoskuseks? Kui bioloogiaõpetaja vastaks, et väga vaimukas vastus, ja küsiks omakorda, et kas kirjutaksid sellest loo, võib-olla saaks sellest õpilasest kirjanik? Mida õpilane sellise vastusega tegelikult tegi? Ta avas küsimuses peituva võimaluste maailma.
Ei, ma ei taha öelda, et faktiteadmised pole olulised, vaid viidata rõhuasetuse liikumisele hariduses ainult ühes aspektis õige vastuse andmiselt uudishimule, avatusele, eri aspektide märkamisele ja analüüsimisele.
Mida paremini mõistab õpilane küsimust, seda suurem on võimalus, et ta leiab ka väga hea vastuse. Või isegi veel olulisem – ta leiab üles selle, mis teda ennast huvitab, puudutab.
Ise olen õpetajana õppinud küsimusi kasutama nii: kui alustame uut projekti, küsin õpilastelt, mis neil endil projekti teemaga seostub, mida nad on isiklikult kogenud. Kuidas nad vastavad? Lugusid jutustades muidugi. Ja siis? Tekib isiklik seos teemaga, arusaamine, miks see teema ka teisi inimesi võib puudutada.
Vastuseid otsides sünnib idee
Üksteise lugusid kuulates ja neid kommenteerides tekib õpilaste vahel dialoog, mis sisaldab ka äratundmishetki, ja nii tekib meeskonnatunne, et ajame ühte asja. Eri lood, mis õpilased jutustavad, avavad eri perspektiive ja tõlgendusvõimalusi ühele ja samale teemale.
Mis kõige tähtsam, küsimustele vastuseid otsides sünnib idee. Mis võib olla nii hea, et idee elluviimise tulemusel sünnib väga hea asi. Nagu Dostojevski teosed sündisid vastustena teda piinavatele küsimustele, mis on inimese elus õige ja mis vale.
Ja mina kirjutan kõike seda siin seetõttu, et juba mitu head aastat tagasi küsis mult sõber: "Miks sa ei pane kõike seda, mis sa tunnis teed, kirja, et see jõuaks laiema hulgani kui ainult klassitäis õpilasi?" Tol hetkel oli see küsimus ainult üllatav. Aga jäi meelde. Küpses, seedis.
Ja nüüd vastan. Loovusraamatuga lastele, kus sirgeldades, lugedes, ettelugemist kuulates, mõeldes ja naerdes saab laps teada, et küsimine on üks lihtne ja samas võimas kujutlusvõime võti, mis tal alati kaasas ja käepärast.
Kui seda võtit kasutad, sünnivad lood. Mis panevad omakorda mõtlema, miks asjad, inimesed, maailm on sellised, nagu nad on. Ja mida mina lapsena mängides – ja võib-olla ka täiskasvanuna tegutsedes – selles maailmas saaksin ja tahaksin teha.