Miks küll ei näe kauneid jõuluaknaid Kuressaares?
:format(webp)/nginx/o/2021/12/21/14272680t1h5653.jpg)
“Käin tihti lasteaialastega Kuressaare tänavatel jalutamas, ent jõuluaknaid, mille juures vaimustunult seisma jääda, ei ole. Ei saagi koos vaadata seda ilu ja võlu,” kirjutab Vilve Vadi. “Mis küll takistab meie lastele ilu pakkumast?”
/nginx/o/2021/12/21/14272679t1hbb69.jpg)
On viis aastaaega – kevad, suvi, sügis, talv, jõulud. Vähemalt paljudele meist. Minu isa mäletas ja meenutas elu lõpuni oma lapsepõlve jõule: kõikide müügikohtade ja äride aknad olid kaunistatud. Linnakese laste meelistegevus oli neid aknaid vaatamas käia ja akende taga siis suud vesistada, sest liiga ilusad olid need! Iga müügimees tahtis ju naaberpoodnikku reklaamiga üle trumbata, sest see meelitas ostjaid ligi ja ostjad olid vesi nende veskile.
Suur jõulumüsteerium
Küll olid seal uhked kübaratega nukud hoidmas vitstest punutud lapsevankreid, nuku kodud-toad, kus terve perekond nukke jõulutoimetusi teha nohistas, rääkimata ägedatest autodest, kärudest, “saluutidest”, jõulukommidest. Komme rippus vaateakende kuuskedel küll kõveraid ja sirgeid, pauguga ja suhkrukristallidega.
Mu isale oli lapsena nende akende vaatamine ainus suur jõulumüsteerium, sest pere jaoks, kus kasvas 11 last, oli vaateakende vahtimine vähemalt tasuta ja suur kokkuhoid.
Mina, nõukogude ajastu laps, kuulasin seda tol korral kui muinasjuttu. Räägitu tundus lausa utoopiline. Nüüd elan ise ajas, kus kõike on küllaga, ent ometi ei ole ka! Eriti praegu, jõulude ajal, kus tahaks vaadata imelisi aknakaunistusi.
Töötan lasteaias ning käin tihti lastega, tulevaste suurte linnakodanikega Kuressaare tänavatel jalutamas, ent jõuluaknaid, mille juures vaimustunult seisma jääda, ei ole. Ei saagi koos vaadata seda ilu ja võlu. Nagu meie ajal polekski ilusaid nukke ja autosid ja...
Kaunid aknad kaubamajja
Mõtlen, kuidas on meie kaubamaja suutnud aastaid oma aknaid varjata ühtede ja samade piltidega?
Oleks ju hiigla vahva, kui esimesel advendil toimuks linna kaubamaja jõuluakende pidulik avamine, mille ees tungleksid linnakodanikud ja ahhetaksid! Ja lapsed käiksid õhtust õhtusse seda tuledes säravat imedemaad kaemas. Koroonaajastul olekski väljas toimuv tegevus soositum kui siseruumides maski taga higistades.
Mille taha küll jääb meie lastele ilu pakkumine? Kas neil on kunagi vanas eas rääkida oma järeltulijatele imelistest jõuluakendest? Kus on see konks, mille taha jõul pikalt kinni on jäänud? Ehk saaksid ameti- ja kunstikooli osavate kätega noored siin sõna sekka öelda? Jõulude ajal on ju andmis- ja tegemisrõõm va krabisevast ülevam!