E, 15.08.2022

JAAN TAMM ⟩ Ääremaastumine on jõudnud ka Pöidele!

Jaan Tamm
, ajaloolane ja muinsuskaitsja
Ääremaastumine on jõudnud ka Pöidele!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaan Tamm.
Jaan Tamm. Foto: Peeter Langovits

"Ida-Saaremaal asuv Pöide Maarja kirik on üks vanimaid, aga paraku ka üks enam kannatanud pühakodasid Eestis. Paraku ei näi kiriku edasised taastamistööd huvitavat riiki ega Saaremaa vallavalitsust," kirjutab Pöide Maarja Kiriku SA nõukogu esimees Jaan Tamm.

Eesti taasiseseisvumisprotsessis taastati Pöide Maarja koguduse täiskogu 1990. aastal kui õigusjärgne kogudus koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Kahjuks ei ole õigustest seni mingit kasu olnud, küll aga on Pöide kirik ebaseaduslikult võõrandatud omandi kompenseerimisel kompensatsiooni saajate ringist alati välja jäänud. Siinne kogudus on paraku liiga väike, et suudaks kirikut kui pühakoda iseseisvalt taastada. 1999-ndatel jõuti muinsuskaitseameti rahastusega tellida küll enamik restaureerimiseks vajalikust projektdokumentatsioonist, kuid osalise rahastuse tõttu saadi sellest realiseerida vaid kaduvväike osa kooriruumis ja käärkambris. Selle töö tulemusena oli siiski võimalik pidada suvisel ajal juba teenistusi kirikuruumi nimetatud osas.

Toonane Pöide vald mõistis üsna pea, et kiriku taastamiseks ei jätku jõudu ka omavalitsusel. Seetõttu asutasid Pöide vald ja Maarja kogudus 2012. aasta algul sihtasutuse, mille eesmärk oli päästa Pöide Maarja kirik kui ajaloo- ja ehitusmälestis hävingust, säilitada see kirikuna tulevastele põlvedele ning rajada Saaremaal ainulaadse ja omapärase akustikaga kontserdisaal ja turismiobjekt.

Suurepärane akustika

SA moodustajad andsid endale aru, et kirikut kui mälestist saab päästa ainult riiklik rahastus, pühakojana säilimine sõltub suuresti vaid kogudusest, turismiobjektiks saamine aga eelkõige kohaliku võimu ja mandril paiknevate turismifirmade koostööst. Seetõttu seadis SA oma tegelikuks eesmärgiks vaid selle, et muuta suurepärase akustikaga pikihoone – kus kunagi oli üle 300 istekohaga pingistik – kontserdisaaliks ning seal mitmesuguseid kontserte korraldada. On ju üldteada tõsiasi, et niikaua kui pühakojas kostab laul ja muusika, ei rohtu ka tee selle ukseläveni.

Avalöögi Pöide kirikuga seotud problemaatika tutvustamisel laiemale üldsusele tegi stsenaristide Margit ja Juhan Kilumetsa (Juhan on oma vanemate kaudu ja kirikute restauraatorina Pöide kirikuga enam seotud), režissöör Andres Lepasare, operaator Pelle Vellevoogi ning helilooja Peeter Rebase koostöös 2012. aastal valminud 54-minutiline film "Pöide, vaikiv tunnistaja" (produtsendid Pelle Vellevoog ja Fookus Pookus OÜ, 2012). Filmi näidati korduvalt nii rahvustelevisioonis kui ka Pöide kirikuruumis. Kirikus alustati ka gregoriaani laululaagrite korraldamist, mis toimuvad siiani.

"Kuigi kirikul on 1/3 ulatuses kunagise ärapõletatud puitpõranda asemel vaid muldpõrand, pole Saaremaa vald põranda taastamiseks vajalikku 5000–7000 eurot siiani leidnud."

SA esimesel tegevusperioodil oli esinejaid leida üsna raske. Oluline läbimurre kontserttegevuses toimus aga 2018. aastal, kui kumu suurepärase akustikaga ruumist jõudis Andres Mustoneni kõrvu. Tema dirigeeritav Hortus Musicus ongi olnud neljal viimasel aastal üks põhiesinejaid, ent kauneid kontserte on andnud teisedki.

Mõni aasta tagasi õnnestus tänu Pöide koguduse liikme ja sihtasutuse senise alalise sponsori, nüüdseks igaviku teele lahkunud Erkki Pennaneni kontaktidele saada Soomest Tervankoski kirikust sealselt koguduselt orel, mille orelimeister Kriisa mitmesugustest allikatest (Hooandja, eraannetajad, ka riigikogu katuserahad) kogutud vahendite arvel ümber ehitas. Orel ootab ülespanemist Pöide kiriku põhjalöövis. Sellega saaks Pöide kiriku kui kontserdipaiga ampluaad veelgi laiendada, mistõttu on mitmed orelikunstnikud (teiste seas Andres Uibo) käinud nende võimalustega kohapeal tutvumas.

Aina äraütlemised

Kahjuks võib see ampluaa laiendamine ainult võimaluseks jäädagi, sest pärast uue katuse ehitamist ning akende, uste, luukide konserveerimist ja sulgemist, pole Pöide kirikule kui mälestisele müüride ja võlvide kattekrohvi konserveerimise lõpetamiseks raha eraldanud ei riik ega kohalik omavalitsus.

Kuigi kirikul on 1/3 ulatuses kunagise ärapõletatud puitpõranda asemel vaid muldpõrand, pole Saaremaa vald põranda taastamiseks vajalikku 5000–7000 eurot siiani leidnud.

Mullu oktoobris sai SA juhatuse liige Anne Untera oma taotlusele Saaremaa vallavalitsuselt järjekordse äraütlemise. (Olgu märgitud, et omal ajal Pöide vallaga kahasse moodustatatud SA registreeriti pärast ühisvalla teket ümber – Saaremaa valla sihtasutuseks, millel on kaks asutajat: kogudus ja Saaremaa vallavalitsus.) Tõenäoliselt pole vallalt toetusraha saada ka järgmisel aastal. Viimased viis aastat pole õnnestunud sentigi saada ka muinsuskaitseametilt (välja arvatud 2016 – pärast seda, kui 2015. aasta jõulutorm oli lõhkunud torni katuse). Nüüd, mil kirikul on katus peal, vitraažid ees ja tuul ei kolista enam ka tühjades luugi- ja uksevades, on muinsuskaitseamet kaotanud unikaalse mälestise vastu igasuguse huvi. Viimati eraldati kultuuriministeeriumi kaudu Pöidele restaureerimiseks raha endise ministri ja praeguse riigikogu liikme Urve Tiiduse initsiatiivil nn katuserahadest.

Kuna seni väga edukalt SA tegevust juhtinud Anne Untera elab Tallinnas ja kavatseb pühenduda teadustööle, otsustas SA nõukogu novembrikuisel virtuaalkoosolekul esitada vallale taotlus SA tegevus lõpetada või leida uus juht ja nõukogu liikmed. Seda Pöide Maarja kogudus 1. detsembril tegigi.

Veebruaris ehk kaks kuud hiljem sain abivallavanem Koit Voojärvelt paarirealise e-kirja, milles nenditakse, et vald on sihtasutuse likvideerimisega nõus. Kommentaarid on liigsed! Parafraseerides 1. veebruari Saarte Hääles avaldatud tsitaati Koit Voojärvelt: "Kui abivallavanemad, allasutuste juhid ja teised vallaametnikud nende poolt moodustatud sihtasutustega koostööd ei tee, siis võimegi juba homme näha kultuurilist ääremaastumist."

Märksõnad
Tagasi üles