:format(webp)/nginx/o/2022/02/21/14379938t1h9fec.jpg)
“Kui mullu kevadel kuulsin kood/Jõhvist, ei osanud ma kujutada teekonda, kus nüüdseks olen olnud juba üle poole aasta. Kool, kus pole õpetajaid, tunde, õppemaksu ja mille lõpetamise järel peaaegu et garanteeritakse töökoht Boltis, SEB pangas või mõne muu üle 30 partneri juures, võib tunduda liiga hea, et tõsi olla. Siiski, tõsi see on,” kirjutab 23-aastane IT-huviline saarlane Sander Väli.
/nginx/o/2022/02/21/14379936t1h35d4.jpg)
Olgugi et õppetöö ise pole kergemate killast, olen kindlal arvamusel, et kel vähegi huvi IT vastu, peaks kandideerima kood/Jõhvisse.
Olen põline saarlane, praegu veedan aga enamiku ajast Ida-Virumaal programmeerimist õppides. Koju Kuressaarde jõuan keskmiselt igas kuus üheks nädalaks.
Koodikirjutamine on mulle alati huvi pakkunud, kuid õiget väljundit ei olnud ma seni leidnud: ülikoolide programmid tundusid alati väga laialivalguvad ja liiga teoreetilised. Seega kui siis mullu õe käest kood/Jõhvi avamisest kuulsin, tundsin, et pean vähemalt proovima. Programmi keskmes on praktika, koostöö ja enesearendus – kõik asjad, millest olin varem IT-õpingute juures puudust tundnud.
Kindlasti äratas huvi ka tõsiasi, et tegemist on uudse õppevormiga, mille sarnast pole veel Eestis nähtud. Seda programmi on rakendatud näiteks Pariisis, Helsingis, São Paulos ja nüüd siis ka Jõhvis. Ka see, et kooli asutasid kõige kõvemad nimed siinsel tehnoloogiamaastikul, on juba ainuüksi suur müügiargument. Vähemalt minus tekitas elevust võimalus olla osa millestki uuest ja innovatiivsest.
Kandideerides ma tegelikult ei kujutanud päris hästi ette, mis mind ees ootab. Kogu protsess enne septembris “koolipingis alustamist” on sarnaselt õppetööga täiesti ainulaadne. Kandideerimine toimus kahes voorus. Kõigepealt tuli läbida poolteisetunnine veebitest, mis koosnes mängulistest mälu- ja loogikaülesannetest.
Teine voor oli kohapealne kolmenädalane testperiood, kus toimus intensiivne programmeerimisülesannete lahendamine. Praktiliselt koodisime 12 tundi päevas nii, et vahepeal polnud aega süüagi.
Esimese nädalaga tuli ausalt öeldes juba käega löömise tunne. Eriti veel, kui nägin, et iga päev lahkus hulgaliselt teisi kandidaate. Otsustasin pingutada siiski lõpuni välja, teha nii palju ja nii hästi, kui oskasin. Ega ma eriti lootnudki enam, et võiksin kooli sisse saada, aga seda suurem oli üllatus, kui end õpilaste nimekirjast leidsin.
Kood/Jõhvi kaheaastane õpe sõltub täielikult inimese enda initsiatiivist ja planeerimisoskusest. Ei ole õpetajaid või tavapärast koolipoolset sundust kontrolltööde ja eksamite näol. Materjali töötame läbi programmi poolt püstitatud ülesandeid lahendades ja punkte korjates. Seega pead iseseisvalt internetis lahenduskäike otsima või teiste õppijatega arutades nendeni jõudma. Just see viimane on mind ennast tohutult aidanud, sest suures ringis saavad ülesanded palju kergemini lahendatud.
Tunnen, et selline õppeviis sobib ideaalselt minu natuuriga: mulle meeldib asjade kallal rahulikult nokitseda ja vastuseid probleemipõhiselt välja uurida. Kas selline õppeviis kõigile sobib, ei oska öelda, kuigi usun, et enamikule teeks see programmeerimise selgeks.
Praeguse seisuga olen koolis käinud pool aastat. Kui räägin ülikoolis IT-d õppivate sõpradega, olen saanud tagasisidet, et lahendan juba selliseid ülesandeid, mida nemad alles teisel või kolmandal aastal proovivad. Aga eks ülikooli rütm ja stiil ongi kood/Jõhvist erinevad.
Kuna internetist materjali otsida on intensiivne ja töömahukas, siis oli algul keeruline jätkusuutlikku režiimi paika saada. Ööl ja päeval justkui polnudki vahet. Kindlasti on mulle suureks abiks olnud unerütmi paika saamine ja igasugune füüsiline tegevus, mida me tihti teiste kood/jõhvikatega koos teeme. Oleme korraldanud erinevaid sporditrenne, isegi bachata-tunde klassiruumides.
Kord nädalas toimuvad ka erinevate IT-valdkondade tutvustused. Viimati käis meil külas Pipedrive’i tehnoloogiajuht Sergei Anikin, kes rääkis oma kogemustest Hansapangas, Skype’is ja Pipedrive’i ülesehitamisel.
Selle osas, mida ise pärast programmi lõppu teha tahaksin, on mul olnud mitmeid mõtteid, aga praegu ei ole ma veel kindlat suunda valinud. Kui võimalus tekib, sooviksin kindlasti Saaremaale jääda. Näen programmeerimise juures suure plussina just kaugtöö tegemise võimalust.
Kui peaksin andma ühe soovituse tulevastele kandideerijatele ja õppijatele, siis oleks see selline: proovida tasub alati. Kunagi ei tea, kuhu võid välja jõuda. Kasvõi Jõhvi!