EIMAR RAHUMAA ⟩ Putini sõja sünge vari

Meeleavaldaja Roomas hoidmas käes Putini pilti kirjaga «Sa ju tead, kuidas tunda ära ajalugu kui ta ennast kordab» Foto: GUGLIELMO MANGIAPANE

Kui peatoimetaja Andres Sepp palus, et kirjutaksin, mida Ukraina kriisist arvata, olid õhus veel Venemaa kinnitused, et uus kallaletung on USA jõle väljamõeldis, mida kunagi ei juhtu.

Jutt, mida oli korrutatud alates detsembrist. Venemaa välisminister S.Lavrov kinnitas seda igale ajakirjanikule, et USA luure valetab. Nüüd teame, et venelased kutsuvad seda valet uhkelt “sõjakavaluseks”. Sõja esimesel päeval võeti kasutusele uus vale: tegemist polevat laiaulatusliku, riik riigi vastu sõjaga, vaid üksnes “sõjalis-tehniliste erioperatsioonidega”, et Ida-Ukrainas lõppeks “genotsiid” ja venelaste kiusamine. Sestap tulevat Kiievis võimul olev hunta kukutada.

Siit ka põhjus, miks näiteks Hiina ja India, kellel on oma suured huvid mängus, on otsekui kahe tule vahel ja ei julge iitsatadagi, et tegemist on sissetungiga. Sest lisaks Venemaale on mõlemal ka Euroopaga (ja Ukrainaga) laialdased sidemed paljudes valdkondades. Ent sõda on piiriks, sel puhul on igasugune vaikimine või neutraalus ilmselge positsioon. Sõja esimene päev tõi paljudes asjades selguse majja. Kallis hind küll, aga riigid näitasid oma värvi.

Pea iga valitsus tegi kas avalduse või pöördumise, juhid andsid pressikonverentse. Rootsi puhul tasub meelde jätta peaminister Magdalena Anderssoni vastus küsimusele, et milline oleks stsenaarium, kui Balti riigid vajaksid sõjalist abi? ( Asi on selles, et Ukrainale osutatakse vaid “pehmet” abi - Rootsi seadus ei lubavat konfliktipiirkonda relvi saata. Samas Saudi-Araabiale müüakse, kes kasutab neid Jeemeni (kodu)sõjas….) Tsiteerin Rootsi peaministrit( 24.02.): ”See on hüpoteetiline küsimus, ent stsenaarium oleks täiesti teistsugune sellest, mis Rootsi on nüüdisajal teinud.” Eile kasvas ka rahva poolehoid NATOsse astumise suhtes 37%lt 41le, 24 ei oska öelda ja 35 on vastu.

Ajakirjanikud olid pahased riigi juhtide leiguse puhul ja näitasid oma küsimustega selle ka välja. Tegelikkuses on asi keerulisem. President V. Zelenskõi kiitis reedel Rootsit mõjusa “sõjalise, tehnilise ja humanitaarse abi eest”. Enamus ajakirjanikke loodab, et Rootsi ajas selja sirgu.

Lääne vead - tagantjärele tarkus

3.-4.aprillil 2008 toimus Bukarestis NATO tippkohtumine, kus oli arutluse all Georgia/Gruusia ja Ukraina vastuvõtmine liitu. Vaidlus oli tuline, arutelu kestis terve öö. Näis, et kokkuleppele ei jõuta: USA president G.Bush soovis sisse kirjutada kindlad tagatised, mitu riiki olid vastu.

Suurbritannia esitas kompromissi, kus oli vaid kirjas, et nende riikide püüdlustesse suhtutakse positiivselt ja edaspidi töötatakse välja ka täpsem ajakava. Carl Bildt arvas, et see oli halvim kõikidest ettepanekutest, sest jättes kõik lahtiseks pani naabri tegutsema. Nelja kuu pärast sai Georgia oma sõja, Ukrainaga läks kauem. Venemaa arvas, et juhtkond jääb venemeelseks. 2014 revolutsioon pühkis selle lootuse minema. Järgnes Krimm ja sõda Ida- Ukraina kahes oblastis, Donetskis ja Luganskis.

Lääs vastas võrdlemisi leigete sanktsioonidega. Palju on meedias räägitud Minski kokkulepetest Ida-Ukraina kohta, mis sõlmiti 2014 ja 2015. Need on üldsõnalised, annavad võimaluse tõlgendamiseks, ent selleks ei pea olema jurist, et tõdeda: riigi suveräänsus muudeti neis kauplemise objektiks! Uus ohtlik maailmakord oli sündimas. Venemaa edu Süürias, USA käpardlik väljumine Afganistani sõjast ning tähelepanu keskendumine Hiinale ja Vaikse ookeani piirkonda - kõik see pani Putini mõtted tööle.

Ukraina likvideerimise ja sõja õigustus

Möödunud aasta märtsis asuti konkreetseid plaane välja töötama. Aprillis toimusid suured õppused hõivatud Krimmis, kus koostööd harjutasid kolm dessantdiviisi ja kaks armeed, osa võttis üle 100 000 sõduri. Läks kiireks, sest USA kaitseminister Lloyd Austin oli just arutanud Ukraina kolleegi Andrej.Taraniga riigi NATOsse astumise konkreetset ajakava. Tasub tutvuda V. Putini 12.07. 2021 artikliga vene rahva kolmainsusest, mis on veebis üleval. Selles ta, täiesti Stalini vaimus, põhjendab, et Ukraina riigil, selle olemasolul pole mingit õigustust. Mitte ühestki küljest, ei vähimatki!

Ei ajalooliselt ega Venemaa huvisid arvestades. Ei rohkem ega vähem - 21.sajandil suure riigi juht on veendunud, et iseseisev, ÜRO asutajariik, Venemaaga võrdne riik tuleb likvideerida, sest territoorium on “Venemaalt röövitud” ja riigi loomises on süüdi bolševikud. Tegemist olevat ühtse vene rahvaga, mis koosneb venelastest, väikevenelastest (keda meie tunneme ukrainlastena) ja valgevenelastest. Nädal tagasi peetud kõnes rahvale arendab ta artiklis toodud mõtteid edasi ja märgib, et iseseisev Ukraina NATO liikmena teeb julgeolekuohu Venemaa jaoks paljukordselt suuremaks.

Tagantjärele on kõigile ilmselt selgeks saanud, et Putinil oli detailne plaan Ukraina likvideerimiseks kriisi algusest peale olemas. Mängiti täpselt partituuri alusel. Esiteks anda mitmete signaalidega,- kirjad ja pressikonverentsid ning kohtumised ja läbirääkimised - Läänele lootus ( Putini siseringis öeldud sõnade kohaselt on Lääne juhid “arad, naiivsed ja nõrgad”), et diplomaatiaga on võimalik Venemaa juhtkonda ümber veenda loobumaks Ukrainasse sissetungist. Ukraina maamunalt pühkimise plaani, nii pöörast kava ei usutud kuni viimase ajani.

Teiseks. Ultimatiivsete nõudmiste foonil selguvad vastaste nõrgad kohad, äkki juhtub isegi, et võimalike meetodite valikul, Venemaale järeleandmiste ulatust arutades,- muidugi, juhul kui neid osavalt üksteise vastu välja mängida, - et saab lääne juhid isekeskis tülli ajada! Etendati kohtumisi, kus Lavrov andis nõu mitte loobuda diplomaatiast ja Putin noogutas sügavmõtteliselt nagu tõeline suur riigijuht kunagi. Pinget oli vaja ülal hoida, samas anda lootust, et sissetungi ei tule, hoida alles ootamatuse eelist. Nii sai ka mitmele, näiteks Prantsusmaa presidendile E. Macronile panna külge lihtsameelse jobu märgi. Selle riigi sisepoliitikas tarvitamiseks. Kulub marjaks ära, sest tal on paari kuu pärast presidendivalimised, kus vastas seisavad vähemalt kaks head Vene poliitika sõpra.

Nüüd on aga selgunud, et Macroni populaarsus on tõusuteel ja Putini sõbrad Le Pen ja Eric Zemmour püüavad Venemaa tegevust kritiseerides päästa, mis päästa annab. Putinit ootab ees läbikukkumine, sest ootamatuse eelis on kaotatud, Venemaa suurtes linnades kogub jõudu vastumeelsus vennasrahvaga sõja pidamiseks. Kõige nõrgemaks lüliks on Lääne abi Ukrainale nii mõjusate sanktsioonide kui laialdase abi näol. 24. veebruar 2022 on veelahkmeks Euroopa ajaloos: enne ja pärast.