:format(webp)/nginx/o/2022/03/14/14426240t1h15b0.jpg)
“Meile tulevad Ukraina lapsed ja neile tuleb kaisukaid anda...” Nende sõnadega algas möödunud teisipäeval minu muusikategevus lasteaias rühmaga, kus käivad 4–7-aastased lapsed. See oli peagi viieaastaseks saava poisi mure, mis ootas väljaütlemist,” kirjutab Siret Liiv, ema ja lasteaiaõpetaja.
:format(webp)/nginx/o/2020/10/29/13443527t1h9a66.jpg)
Oli päris selge, et nüüd ei saa jätkata sellega, mida olin plaaninud mina. Sel hetkel oli vaja võtta aega ja rääkida sellest, mis tegelikult toob ärevuse ka kõige rahulikumasse hinge.
See ei olnud lihtne vestlus. See oli emotsionaalselt raske ja samas nii õpetlik. Ma nägin vaeva, et hoida tagasi oma pisaraid. Nende rahutsoonis elavate laste hirmud olid nii päris. Samal ajal, võideldes oma südamevaluga nende valu pärast, tundsin ma rõõmu ja uhkust meie laste arukuse üle.
“Ma kardan, et mu isa saab surma!”, “Ma kardan, et mu pere tapetakse ära!”, “Ma ei taha, et meie maja puruks pommitatakse!” Need tunduvad olevat mõistetavad mured, mida laps võib tunda, kui on kuulnud meediast tulevat infot Ukrainas toimuva kohta.
Aga nende emotsionaalne tarkus tuleb välja siis, kui nad muu hulgas avaldavad oma muret ka sealsete laste pärast. Kui nad soovivad, et kusagil ei oleks sõda ja et keegi ei peaks surema.
Lapsed ei mõista, nagu meie täiskasvanudki, miks peab sõda pidama ja milleks on vajalik praegusel hetkel käimas olev Ukrainas. Lapsed ei mõista hukka. Lapsed ei mõista ahnust, ammugi mitte võimuahnust. Küll aga on nii mõnigi mõistnud, et praegune sõda on kellegi arusaamatu soov saada endale midagi, mis ei kuulu talle. Soov saada juurde veel ja veel.
Kui meile, täiskasvanutele, ikka ja jälle meelde tuletatakse, et tuleb olla tark meedia tarbija, siis siinkohal oleks hea hoida meeles ka see, et me ei tohi unustada – lapsed on alati kuulamas. Just selle tõttu peame olema veelgi tundlikumad info osas, mida jälgime ja muu hulgas arvestama ka ajaga, millal me ühte või teist vaatame-kuulame.
Laste elukogemus on väiksem kui meie oma. Kuulates natuke telerist, haarates killukese vanemate jutust, saades osa vanemate hästi või halvasti varjatud ärevusest, lisades oma varasema väikese kogemuse ning pannes selle kokku kaaslaste käest kuulduga, võib sest kõigest kasvada tõeline koletis.
“Lapsed õpivad meilt, täiskasvanutelt, kuidas olla inimlik, sõbralik, abivalmis ja kaastundlik.”
Me peame ka ise valima oma sõnu, mida võib-olla enda arvates ainult kaaslasele ütleme või omaette kobiseme, sest lapsed on kuulamas ja võtavad üle ka meie sisemise agressiooni ning vihatunde. Seetõttu peame olema väga ettevaatlikud oma mõtteavaldustega, mis ütlevad, et justkui on toimuvas süüdi kogu üks rahvus või ühes riigis elav rahvas.
Ei ole lihtne jääda vaoshoituks ja mõistlikuks, eriti kui me silme all hukkuvad teiste seas väikesed lapsed. On normaalne tunda viha, abitust, kurbust või hirmu, kuid me ei tohi alahinnata laste arukust, aga ammugi mitte eirata nende tundeid.
Lapsed oskavad luua seoseid, aga oma väikese elukogemusega võivad nad luua seoseid valede asjadega. Oma väikese elukogemusega ja suutmatusega oma tundeid sõnadesse panna võivad nad jääda oma tunnete lõksu, eriti siis, kui täiskasvanud ei märka, kuidas hirm väikest hinge sööb, sest suu ju naerab.
Selles olukorras, kus me täna oleme, ja mitte ainult täna, on väga oluline meeles pidada, et meediakasvatus tähendab seda, et me ei keela lastele uudiste vaatamist, vaid me vaatame neid vajadusel koos lastega. Vaatame koos nendega, et oleks võimalik kohe selgitada või lapse küsimustele vastata ja tema tundeid toetada.
Lapsed õpivad meilt, täiskasvanutelt, kuidas olla inimlik, sõbralik, abivalmis ja kaastundlik. Vahel on aga nii, et täiskasvanud kipuvad oma murede juures need väärtused unustama.
Küll on hea, kui lapsed siis oma siiruses neid jälle meelde tuletavad, küsides: “Kas meie saame ka neid Ukraina lapsi õpetada meie keelt rääkima?” Nad on valmis aitama. Nad on valmis õpetama. Nad on valmis ulatama sõbrakäe, sest lapsed teavad väga hästi, et üksteist hoides ja toetades on kõik palju lihtsam.
Meie teha on, millise suhtumise ja milliste hoiakutega täiskasvanud kasvavad tänapäeva lastest. Meist sõltub meie laste hingerahu.