/nginx/o/2019/06/21/12287972t1hd74a.jpg)
“Oleme mitu järjestikust aastat elanud lootuses, et kurjast viirusest segi paisatud elu võiks pöörduda uuesti varasemast tuttavale rajale. Iga kord, kui tekkis juba lootus, tuli tõdeda, et võitlus pole veel möödas. Seejuures pole olnud kannatajaks mitte ainult inimeste füüsiline, vaid ka vaimne tervis,” kirjutab Kuressaare Laurentiuse kiriku õpetaja Anti Toplaan.
Otsustajate poolt Ohuolukorras langetatud valikud ei ole alati olnud kõigile ühiskonna liikmetele meelepärased ja nii võis küsida, mis oleks küll see jõud, mis suudaks ühiskonna taas ühtseks liita?
Muutuvate olude ja suurema ohu taustal võime igaüks hinnata ka oma käitumist, kuidas oleme suhtunud teise inimese muredesse või hirmudesse olukorras, kus jäikadest nõuetest kinnipidamise asemel saanuks ilmutada ka inimlikumat suhtumist. Nii peame tõdema, et heitlikud olud muudavad ka meid endid, tuues välja nii head kui ka halba.
Oma riigi sünnipäeva hommikul Eesti riigilipu heiskamise tseremoonial sai enamik meist kuulda, et Venemaa juhtkond on alustanud sõda Ukraina iseseisvuse, maa ja rahva vastu.
Kolm nädalat kestnud agressiooni jooksul on hukkunute, koduta jäänud inimeste arv kasvanud kordi. Sõjapõgenike arv on ulatumas mitme miljoni inimeseni. Meie piiridest mitte kaugel toimuv inimlik tragöödia on raputanud meie maailmapilti ja pannud uuesti hindama väärtusi, mis on tegelikult olulised, täites Jeesuse enda õpetust: “Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”(Mt 25:40)
Mõistmatus, viha, kaastunne, hirm, aga ka soov midagi omalt poolt teha Ukraina rahva aitamiseks on need tunded, mida igaüks meist on kogenud. Need on inimesed nagu meie või nende asemel võiksid olla kes tahes meie hulgast. Keegi meist ei oleks seda sellisel moel soovinud, kuid need nädalad on meid liitnud ühiskonna, inimeste ja rahvana.
Apostel Paulus kutsub meid üles mitte laskma kurjal enese üle võitu saada, vaid võita kuri ära heaga! Nii on kurjakuulutavaid sõjasündmusi tasakaalustamas enamike kaasmaalaste soov abistada hädasolijaid sellega, milleks just temal on sobivaid võimalusi. Nii on ka meie kirikud ja kogudused ulatanud abikäe, pakkudes annetuste ja vajalike tarvikute kõrval sõja eest pagenud peredele peavarju ja hingehoidu.
Saaremaal on avatud infopunkt Ukraina põgenike abistamiseks mis asub Kuressaares Lossi 1a ja on avatud alates 8. märtsist tööpäeviti kell 10–18 ning nädalavahetustel kell 10–14. Infopunkti e-posti aadress on ukraina@saaremaavald.ee ja telefon 45 25 181.
Mõistmatus, viha, kaastunne, hirm, aga ka soov midagi omalt poolt teha Ukraina rahva aitamiseks on need tunded, mida igaüks meist on kogenud.
Iga inimese jaoks on olemas temale olulised väärtused ja sümbolid, nagu need on ka igal külal, linnal, vallal, riigil ja rahval. Euroopa kultuuriruumis on üks selliseid ajatuid sümboleid kirikukell. Mäletan aegu, mil tegutsedes Tallinna Pühavaimu kiriku juures, tuli mul sageli helistada toona Eesti vanimat, 1433. aastat pärinevat tornikella. Selle helin ja kõla olid saanud loomulikuks osaks minust ka siis, kui olin juba aastaid elanud Saaremaal. Seetõttu mõjus Pühavaimu kiriku põleng ja tornikella häving 2002. aastal mulle, nagu oleksin kaotanud mõne lähedase inimese. Sarnast kaotusvalu ja leina tundsid prantslased, kui kuulsid oma maa ajalooga tihedalt seotud Pariisi Jumalaema kiriku ulatuslikust tulekahjust.
Alates Vabaduse väljakul toimunud suurest Ukraina toetusmeeleavaldusest on iga päev Tallinna Jaani kiriku kellatornist kõlanud Ukraina hümn, mille on kiriku kellamängu tarvis sisse mänginud Maris Oidekivi. Samas peetakse kuni paastuaja lõpuni igal päeval rahuaja palvust.
Eelmise kolmapäeva keskpäevast on aga peapiiskopi palvel kõikides kogudustes, kus see on võimalik, kõlanud leinakellad Ukrainas toimuva sõja ohvrite mälestuseks. Alates sellest nädalast on Kuressaare Laurentiuse kirik iga kolmapäeva keskpäeval kiriku tornikellade kõlamise järgselt avatud tunni aja jooksul rahupalvuseks, kus saab osa pühakirja lugemisest, palvest ja elavast orelimuusikast. Soovi korral saab süüdata mälestusküünlaid sõjas hukkunute mälestuseks.
Soome Vabadussõja raskemal hetkel pöördus Soome president Kyösti Kallio avalikult rahva poole ja palus koos nendega alloleva palve, mille järel toimus Talvesõja käigus muutus paremuse poole. Nii võime ka meie paluda nii Ukraina kui oma maa eest:
“Taevane Isa, vaata armuga oma rahva peale. Sina oled tema loonud ja armastad teda. Sina näed, et ta on suures ohus. Seepärast palume Sind: Issand, aita meid meie hädas ja ära luba meid hukkuda. Kingi pöördumine patu ja seadusetuse teelt, mis juhivad meie rahva hävinguni. Issand, halasta meie peale!
Issand Jeesus Kristus, ilma sinuta oleme jõuetud hävitavate jõudude vastu, mis tulvavad üle meie rahva seda mürgitades. Seepärast me kiitleme Sinu võidu üle kurjuse jõudude vastu, mille mõjud on igal päeval sõnades ja piltides avalikult nähtavad. Issand, Sina oled Kolgata ristil võitnud pimeduse väed. Nad peavad kaduma ka täna, kuna me tõstame Sinu nime nende üle. Me usume seda, sest Sina võid ka meie päevil kaitsta inimesi saatanliku eksituse eest. Issand, halasta meie peale.
Aita meid Püha Vaimu kaudu võidelda oma elus patu vastu ja olla lõpuni vastupidavad.
Tee meid meie rahva keskel oma päästva armu märgiks. Täida meid Sinu armastusega, et me saame kuulekaks Sinu käskudele. Olgu armastus meis see vägi, mis võidab pimeduse jõud meie rahva seas.
Issand Jeesus Kristus, me suudame kõik sinus, seda me usume. Halasta meie peale. Aamen.”