Kolmapäeval keset koolipäeva kirjutas mulle Kuressaare noortekeskuse juhataja ja palus minult tõlkimisabi. Nimelt on Saaremaale hakanud saabuma Ukraina sõjapõgenikud, kelle lapsed ja noored on aprillini suunatud noortekeskustesse, et neil oleks võimalik olla kogukonnas ja suhelda.
REPLIIK ⟩ Silmi avav kogemus
Ma poleks iial arvanud, et minu vene keele oskusest kunagi maailmale nii palju kasu on, aga tingitult praegusest olukorrast oli see koordineerimisel ja suhtlemisel tõepoolest abiks.
Lähemalt suhtlesin ka ühe emaga, kes oli koos lapsega põgenenud Kiievi oblastist, jättes sinna terve oma elu. Ta mainis naljatades, et oleks ikka pidanud oma kuldse kaelakee kaasa võtma. Mina püüdsin aga pisaraid tagasi hoida, kuulates tema lugusid sellest, kuidas tema kõrvalküla tehti maatasa, kuidas tänavatel inimesi valikuta tulistatakse ja naisi vägistatakse.
Sellegipoolest oli Irina kindel, et Ukraina võidab ning tal õnnestub minna tagasi oma majja, mille ta alles hiljuti remontis. Ta oli kindel, et peab vaid natukene ootama, kuni saab jälle kodumaale naasta.
Sellist tugevust, vaprust ja sihikindlust pole ma oma elus veel näinud. See oli midagi enamat, see oli silmi avav.