PAUL PIKMA: Igasugune vägivald laste vastu on lubamatu!

Paul Pikma Foto: Riigiprokuratuur

"Täna, 1. juunil on lastekaitsepäev – just sobiv aeg taas üle korrata, et lapsi tuleb kasvatada vägivallata," ütleb Lääne ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Paul Pikma.

Seaduse järgi on laste suhtes keelatud igasugune vägivald, sealhulgas kasvatamise eesmärgil. Kahjuks tuleb aeg-ajalt ikka ette juhtumeid, kus täiskasvanud pereliige, muu lähedane, pedagoog või keegi teine on lapse vastu kätt tõstnud.

Miks on mõned täiskasvanud laste suhtes vägivaldsed, ehkki teavad, et nii ei tohi? Enamasti on põhjus täiskasvanute vananenud vaadetes ja iganenud kasvatusmeetodites.

"Mind on ju ka niimoodi kasvatatud ja minust on saanud korralik inimene!" ei ole adekvaatne põhjendus. Samuti ei päde õigustus, et laps käitub halvasti ja teeb aina igasugu pahandusi ning et "jutt enam lihtsalt ei aita". Seaduses on sõnaselgelt öeldud, et igasugune lastevastane vägivald on keelatud, mistõttu ei ole selleks ühtki õigustust.

Praeguses ametis ehk vähem kui aasta jooksul on minuni Saaremaalt jõudnud vaid mõned sellised juhtumid, kus vanemad on oma lapse suhtes vägivaldsed olnud. Laste vastu kätt tõstnute seas on nii mehi kui ka naisi, vägivalda kogenud lapsi on aga algklassiõpilastest teismelisteni. Enamik neist on poisid.

Lastevastase vägivalla juhtumid, millega oma töös kokku olen puutunud, on olnud pigem vähemintensiivse vägivalla näited. Lapsi on löödud käega, vitsaga, juustest tutistatud. Õnneks ei ole minuni seni Saaremaalt jõudnud ühtki lugu, kus täiskasvanu oleks lapse päriselt läbi peksnud või teda näiteks rusikaga näkku löönud. Kui aga täiskasvanu on last ikkagi löönud ja see on lapsele valu tekitanud, on toime pandud kuritegu, mille uurimiseks alustame me kindlasti kriminaalmenetlust.

Koduseinte vahel peidus

Lastevastasest vägivallast rääkides võib paralleele tõmmata lähisuhtevägivallaga, mis võib mõnikord jääda koduseinte vahele ning millest kõrvalised inimesed midagi ei tea ega pruugigi teada saada.

On reaalne võimalus, et ka suurem osa laste vastu suunatud vägivallast on varjatud, peidus. Kui keegi pereliikmetest sellest rääkima ei tule ning pealtnägijaid ka ei ole, siis kes meid teavitama tuleb? Õnneks on võimalusi veel. Infot, et lapsi on vägivaldselt koheldud, on politsei saanud ka pedagoogidelt koolidest või lasteaedadest – näiteks kui õpetaja on lapselt kuulnud kodus juhtunu kohta või märganud tema näol või kehal verevalumeid. Samuti võivad lapse löömist pealt näha juhuslikud inimesed, kes sellest meile teada annavad. Loomulikult tuleb igal võimalusel julgustada ka lapsi, et kui keegi on olnud nende suhtes vägivaldne või neid väärkohelnud, siis sellest oma vanemale, lähedasele, õpetajale, politseile või lastekaitse tugiliinile teada anda. Ainult teades saame meie hakata last kaitsma.

Politsei, prokuratuuri ja tõendite olemasolul ka kohtu ülesanne on selgitada välja, mis lapse ja täiskasvanu vahel juhtus, ning hinnata, milline on lapsele edasine risk tema vastu vägivalda kasutanud täiskasvanu poolt. Kas täiskasvanu ärritusseisund, kus ta oma kätele vaba voli andis, oli ühekordne, või on oht, et selline kohtlemine on korduv või koguni pidev.

Tausta hindamise järel valime ka reageerimismeetmed – kas suuname täiskasvanu omandama kasvatusalaseid teadmisi või kohustame teda muul moel oma süüd heastama. Mõnel korral peame vaatama ka äärmuslikumate abinõude poole – tõsistele juhtumitele järgneb kohtumenetlus, vajadusel vanglakaristus ning ohu jätkumisel kaalume koostööpartneritega ka lapse eemaldamist vägivaldse inimese juurest.

Süü suuruse hindamisel võtame muu hulgas arvesse, kas tegemist oli pahatahtliku löömisega või arvabki inimene ekslikult, et füüsiline karistus kuulub laste kasvatamise juurde. Viimasel juhul selgitame, et selline tegevus on keelatud ja karistatav ning üritame täiskasvanut mõjutada, et ta edaspidi enam vägivalda ei kasutaks. Kõige alus on selgitustöö – et täiskasvanu mõistaks, kui halb valik on vägivald ja kuidas last teisiti kasvatada.

Füüsiline karistus pole lahendus

Kui vanem väärkohtles oma last esmakordselt, siis tavaliselt ei ole veel põhjust last perest eemaldada. Reeglina on õiguskaitseasutustel ja laste kasvatamisega tegelevatel spetsialistidel võimalik sellised lapsevanemad nii-öelda ümber kasvatada. Kui tegemist on aga korduva vägivallaga, mida spetsialistid on püüdnud igatepidi lahendada, kuid lõpuks on taluvuspiirid ületatud ja täiskasvanu süü on piisavalt suur, tuleb tal kohtu ees seista ja oma tegude eest vastutust kanda. Kui ka see ei mõju, siis on lapsel parem ja turvalisem kasvada mujal.

Mida peaks lapsevanem või pedagoog tegema, kui tunneb, et laps teda lihtsalt ei kuula? Vägivald ei ole lahendus, tuleb leida muud meetodid. Alustuseks tuleb täiskasvanul mõista, et vägivallaga ei ole võimalik lapse käitumisprobleeme lahendada. See tekitab probleeme ainult juurde, võib ära rikkuda lapsepõlve, paneb ohtu lapse hakkamasaamise tulevikus ning taastoodab vägivalda. Vägivaldsest kodust kasvavad paraku tihti ka vägivaldsete mõtetega inimesed.

Kui täiskasvanu tunneb, et ise ei suuda, ei oska või ei saa lapse kasvatamisega ilma vägivallata hakkama, siis julgustan abi küsima. Aidata saab näiteks ööpäevaringne lasteabi tugiliin 116 111, kuhu võib teatada abivajavast lapsest või küsida nõu. Nemad oskavad kindlasti soovitada, kust laste õigeks kohtlemiseks vajalikke teadmisi ja oskusi saada. Pöörduda saab ka ohvriabi, lastemaja või päris hädas ka häirekeskuse poole. Koostöös leiame lahendused, kuidas käitumisprobleemidega last paremini käituma mõjutada.

Laste kasvatamisel on mugavustsoonist väljumine kahtlemata põhjendatud, sest meie lapsed on meie tulevik. Kuulame lapsi, teeme neile pai ja laseme neil ilma vitsata kasvada tublideks ja terveteks inimesteks.