MARGIT KUUS ⟩ Kiire, kiire, aeglane... – saare elutempo paratamatus?

Leedri küla elanik Margit Kuus Foto: Erakogu

“Me ei saa muutuda mingisuguseks konserveeritud kaitsealaks, kus pärismaalastelt on võetud reaalne konkurentsivõime ja reaalne võimalus ise hakkama saada,” kirjutab Leedri küla elanik Margit Kuus.

Kümme aastat tagasi tuli hulk minuvanuseid inimesi saarele elama. Kes tuli ringiga kodusaarele tagasi pisiperet kasvatama, kellel polnud saarega enne mingit muud suhet kui vaid kogemus, et Eesti läänepoolseim kiviklibune rannik on parim paik eskapismi harrastamiseks – koht, kus võis süümepiinadeta “juhtme seinast välja tõmmata”, küünla- või kaminavalgel istuda (sest pikad elektrikatkestused oli tavaline asi), olla tabamatu või jätta vähemasti mulje, et internet on ainult linnas kohvikus ja telefonilevi ainult katusel. Kogeda omal nahal force majore’e – kui ikka tormiga praamid ei liigu, siis nii on.

Sellega, et Viidumäel on siiani leviauk ja inimesel linna sõites või linnast tulles telefonikõne katkeb, harjub ära. See aga, et ettevõtlik saarlane peabki suvehooajal ennast läbi põletama ja teenima aastatulu ajal, kui muud eestlased puhkavad, pole kindlasti jätkusuutlik. Suvel on teenindussektor pidevalt hädas, ei jagu kokki ega koristajaid, talvel istuvad nad jälle tööta. Mitte ülemäära kõrgepalgalise hooajatöölise perspektiiv hirmutab noored saarelt minema, aga see rumbataktis “kiire-kiire-aeglane”-elutempo ei pea ilmtingimata olema paratamatus või saarelise elu juurde kuuluv omapära.