VILJAR ARO ⟩ Olen selle teema selgitamises hetkel läbi kukkunud. Õnneks on piisavalt õpetajaid, kellele toetuda.

Viljar Aro koos õpetajate ja õpilastega Kuressaare Hariduse kooli rongkäigus 1. septembril 2022. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

​Ei teagi kohe, millest alustada. Ukraina sõda tõi meie riigi haridusellu uue väljakutse. Mulle tundub, et tegelikult positiivse, sest tänu muukeelsete lastega tegelemisele võidavad ka meie oma eestikeelsed vähem hakkama saavad õpilased.

Kevad oli tõesti pigem hoidmise, lohutamise ja uude keskkonda sulandumise aeg. Ei pidanud nõudma ilmtingimata kooliskäimist, ei pidanud loomulikult hindama, aga suur osa õpetajatest taasavastas vene keele ja prooviti ka tõlkeprogrammide tulemuslikkust. Nad lihtsalt tahtsid, sest meie õpetajad ongi kullatükid.

Ukraina lapsi kaasati klassi- ja kooliüritustele, neile korraldati loodus- ja huvireise Saaremaal, kino- ja teatrikülastusi, hangiti kõikvõimalikke õppe- ja huvitegevusvahendeid, viidi osalema huvikoolidesse jne, jne. Kõik tundus päris hästi laabuvat.