Alustan Jaan Rannapi kõigile tuntud raamatu alguslausega “Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest...” ehk järgnev lugu ei ole terviklik vaade kogu Leedumaale, vaid tean kõneleda asjust, kohtadest, mis mulle selle maa juures olulised, hinge ja südame küljes. See on Klaipeda, Kuršiju neria*, sealne ümbruskond ja inimesed.

Esimene kord Leedus. Aasta võis olla 1975, tollase teedevalitsuse väikese bussiga sõideti Kaunasesse. Siis järgmisel korral 1981. aasta, mil isa mind automatkale kaasa võttis, siis sõideti Leedust edasi Valgevene kaudu Ukrainasse, Taga-Karpaatidesse.

Kolmas Leetu sõit toimus 1988 ja peale seda aastast 1999 olen selles riigis viibinud igal aastal ja mitte ainult korra aastas. Kokku on sinnasõite olnud ehk poolsada või enam-gi veel. Sama palju, üle poolesaja, on kokku neid riike, mis mu selja taga, aga Leedu, iseäranis mažoji Lietuva (väike Leedu, Leedumaa mereäärne piirkond, ka kunagise Ida-Preisimaa üks osa) on maa, mille külge olen kinni jäänud.

Kommentaarid
Copy