JUHTKIRI Keeruline amet

Saarte Hääl
Copy
Koolitahvel. Foto on illustreeriv.
Koolitahvel. Foto on illustreeriv. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Õpetajate keskmine vanus on kõrge ja kaadrivoolavus suur. Õnneks on see Saaremaal siiski väiksem kui suuremas osas teistes maakondades. Ilmselt on üks põhjusi ka see, et siin mere taga on kõrgharidusega inimestel sobivaid töökohti valida üsna vähe.

Noored võivad ju ülikoolis pedagoogikat isegi õppida, aga õpetajaks nad naljalt ei kipu. Või kui lähevadki, siis suur osa neist loobub juba üsna ruttu, sest ei taha ega suuda enam. Enamasti oskavad selle valdkonna murede ja rõõmudega kursis olevad inimesed tuua mitu põhjust, miks koolidesse noori õpetajaid ei tule.

Esiteks, pedagoogiamet pole meie ühiskonnas piisavalt väärtustatud. Ning et õpetajad rühmavad tööd teha palga eest, mis ei vasta nende tegelikule koormusele. Ja see koormus on selline, mida tavaline, kaheksatunnise tööpäevaga harjunud inimene ei oska ettegi kujutada.

Tänapäeva Eestis tähendab õpetaja paljude lapsevanemate – ja sealt ka laste – jaoks mitte autoriteeti, kelle sõna maksab, vaid klienditeenindajat, kellele võib harja hüpata, kui miski ei meeldi. Kui laps sai kahe, on süüdi õpetaja, kes ei teinud materjali lapsele piisavalt selgeks. Mitte laps, kes ei viitsinud õppida.

Õnneks leidub õpetajaid, kes vaatamata kõigele pole oma ametist loobunud. Üks neist, Saaremaa gümnaasiumi õpetaja Indrek Peil pälvis tänavu aasta klassijuhataja tiitli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles