IRENA TARVIS ⟩ Ühe väikese kooli vajalikkusest Ida-Saaremaal

Tornimäe kooli õpilased. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Maailm on täis erinevaid inimesi. On paremakäelisi ja vasakukäelisi, on rõõmsameelsemaid ja kurvameelsemaid, on ekstraverte ja introverte. Kõigil neil on õigus elada just sellist elu, milline neile sobib ja millise elamiseks nad maailma loodud on. Ja see õigus saab alguse juba lapsepõlvest," kirjutab Irena Tarvis, Tornimäe põhikoolis õppiva muhulase ema.

Läbi aegade on olnud lapsi, kes on muidu targad ja andekad, aga suures klassis ei suuda nad kuidagi õppida. Kuna valdav osa inimesi on oma loomult ja laadilt teistsugused, siis võib neil olla raske ette kujutada, et on ka selliseid, kes vajavad keskendumiseks vaikust ja rahu ja keda pigem harib iseseisev töö väikeses rühmas kui elav keskustelu suures klassis.

See viimane võib nendesugustele tekitada lausa füüsilist piina peavalu ja kõhuvalu näol. Tean sellest rääkida, sest olin ise just täpselt samasugune koolilaps.

Kui mu noorim võsuke jõudis Muhu koolis 1. klassi kevadesse, tekkis õpetajal mure, et poisil nagu oleks miskit viga. Laps väsis kiiresti ja muutus närviliseks. Reis Rajaleidjasse andis selgust – ta vajab lihtsalt vaiksemat ja rahulikumat õpikeskkonda. 20-pealine klass on Muhu kooli mõistes ikka mammutklass. Eriti kui seltskond ümber elavaloomuline.

Väikeklass ei ole väikesele erakule

Läks veel aastake ja et laps ikka end suures seltskonnas endiselt ebamugavalt tundis, siis otsustasime koos Rajaleidjaga, et katsetame väikeklassi. Seesugune oli sama aastakäigu eriliste laste jaoks kooli loodud. Ehkki lapsel väikeklassi jaoks vajalik diagnoos puudus, oli ju võimalus olemas.

Aga seesugune katsetus lõppes… läbikukkumisega. Ega väga paljut ei saanudki muutuda. Väikeklassi lapsed olid omaette vaid eesti keele ja matemaatika tundides.

Ülejäänud aeg tuli neil ikka suures seltskonnas veeta. Jah, kindlasti toimib selline õppevorm laste puhul, kelle jaoks see tegelikult loodud on. Aga meie väikesele erakule see ei läinud kohe mitte.

Et iseseisev ja rahulik õppimine tema jaoks see õige on, selgus tänu koroonapandeemiale. Koduõppe aeg oli motiveeriv ja kogu töö läks ludinal. Aga pandeemia sai läbi ja taas tuli sukelduda suurde seltskonda. Ja nüüd oli see varasemast veelgi raskem.

Möödunud talv tõi selguse, et enam edasi ei saa. Kogu õhtune aeg kulus vaidlemisele, riidlemisele ja nutmisele: “Ma ei taha, ma ei suuda, ma ei lähe enam kooli”. Laps kaotas pea täielikut söögiisu. Olime õnnetud ja nõutud.

Mis sa teed, kui Muhu saarel on üksainus kool ja see oma suuruse tõttu lapsele lihtsalt ei sobi? Kevadel lõi aga äkki “lamp põlema”. Siinsamas Muhu territoriaalvetes on ju pisike Tornimäe Põhikool!

Sügisel oli sinna juba üks klassivend läinud ja nii ma tema ema käest uurisingi, et kuidas poiss rahul on. Edasi tuli juba proovipäev. Ja sel õhtul nägin ma üle mitme aasta, et mu laps on õnnelik. Muidugi sügisest sinna! Ei mingit küsimust! Lapsel küll mitte.

Emal oli siiski hinges pisike kahtluseuss, sest poiss on lisaks kõigele ka väga raske kohaneja. Aga lapse sõna jäi peale ja nii ta võttiski septembrist alates jalge alla koolitee naabersaarele.

Esimese kuu möödudes oli selge, et valik oli õige! Laps, kes varem pelgas poolt kilomeetrit mööda Liivat jala käia, tuli üksi bussiga Tornimäelt Muhusse. Õhtune õppimine on saanud meeldivaks ja köitvaks tegevuseks. Ei mingit nuttu, ei mingeid vaidlusi. Hasardiga asja kallale! Hinded, mis eelmisel õppeaastal kolinal langema hakkasid, on tõusuteel. Kõik toimib! Ja… ta sööb!

Kuu ajaga on tõusnud lapse enesehinnang, kadunud kõik hirmud ja laps on leidnud oma tugevused, mille abil elus edasi liikuda. Jah, koduvalla rahakotile küll tekib mõningane kulu, sest koos lapsega liikus naabervalda ka igakuine pearaha. Aga lapse heaolu on vast ikka tähtsam kui valla rahakott. Vähemalt Muhu vallas tundub küll nii olevat.

Tõsi, koolitee on pikk. Palju pikem kui Muhu keskusesse Liivale või siis naaberkooli Orissaarde. Aga lapse tervis ja heaolu sunnivad vanemaid mugavustsoonist välja.

Paraku jagus tõdemust õigest valikust vaid paariks päevaks. Kuni tuli ajakirjandusest päevavalgele fakt, et kahe aasta pärast peab see väikeses keskkonnas mõnulev, suurte kohanemisraskustega, praegune kuuendik, minema kaheksandasse klassi Orissaarde. Kahtlemata on Orissaare kool üks maakonna parimaid koole: lastesõbralik, innovaatiline, mõnusa keskkonnaga. Aga… mõne lapse jaoks on see liiga suur!

Lugedes artiklit väikekoolide koomale tõmbamisest tekitas suurimat hämmastust fakt, et otsus langetati ühte konkreetset kõverat vaadates.

Koolis langeb laste arv. Ei mingit analüüsi, miks?

Igasugu sulgemisjutte on veeretatud juba aastaid. Kui Tornimäe kandi lapsevanem paneb last kooli, siis jääb tal üle valida, kas kindlustada lapsele õppimine ühes ja samas koolis kuni põhikooli /gümnaasiumi lõpuni või riskida võimaliku koolivahetusega ühel ajahetkel, millalgi teadmatus tulevikus.

Samas kui lapsele meeldibki suurem seltskond, nagu see enamuse puhul on, siis muidugi on igati mõistlik valida suurem klass. Aga kui laps kuulub selle väiksema osa hulka, kes vajavad pisemat seltskonda?

Toome näite sellesama Tornimäe 6. klassi näol. Orissaare Gümnaasiumi 6.klassis õpib hetkel 26 last. Kui neile liita veel Tornimäelt tulevad kuus last, on neid juba kokku 32. Ja siis veel Kahtla… Ühes väikeses Orissaare-nimelises maakohas on hetkega mammutklass, mis vajab mõistlikuks toimimiseks pooleks tegemist.

Ja selles klassis õpib punt lapsi, kes ei ole harjunud või kes ei ole sünnipäraselt loodud suures seltskonnas edu saavutama. Nad on vanuse poolest õrnas eas teismelised. Tõenäoliselt jääb neist mõnel juba ainuüksi kaasuvate psühhosomaatiliste vaevuste tõttu põhikool pooleli.

Seesuguseid lapsi suurde seltskonda sundida on sama hea kui hakata vasakukäelist ümber õpetama paremakäeliseks. Sellise tegevuse on inimkond ometi juba enam kui pool sajandit tagasi lolluseks kuulutanud.

Meie pere kokkupuuteaeg Tornimäe kooliga on siiani olnud üürike. Aga selle ajaga olen ma ära näinud, millise pühendumisega töötavad sealsed õpetajad. Et lapsi on vähe, on ka ende palganumber nigelam kui suures koolis. Palju tunde antakse liitklassidele, st korraga kahele klassile (kokku kuni kümnele lapsele), aga nad tulevad ideaalselt toime! Ühe klassiga õpitakse koos, samal ajal teised pusivad vaikselt iseseisvalt töötada.

Kooliastmete vähendamise otsus on tehtud ühte langevat kõverat vaadates. Vaatlemata on jäänud, mida teeb seesama kõver naaberkoolis, kuhu need lapsed rahulikult ümber suunatakse.

Nägemata on jäänud ka fakt, et 2010. aasta kevadel sündis Saare maakonnas rekordiliselt palju lapsi ja suurem enamus neist läheb kahe aasta pärast mõnes Saare maakonna koolis 8. klassi.

Nägemata on jäänud ka fakt, et praegu annavad Tornimäe koolis õpetajad tunde liitklassidele ja seega hoiavad palgaraha kokku. Samas, kui Orissaares tuleb tulevikus tunde hakata andma kahele paralleelklassile, siis palgakulu on ju poole suurem.

Kokkuvõttes jääb kummitama küsimus, kellele ja milleks sellist koomale tõmbamist vaja on?

On kool, kus lapsed on rahul ja õnnelikud, õpetajad on rahul ja õnnelikud, vanemad on rahul ja õnnelikud, siis milles üldse on probleem ja vajadus klasside arvu vähendada?

Hoiame raha kokku? Sellega, et sulgeme ühes koolis kolm klassi, et need parelleelklassidena avada naaberkoolis? Hooned jäävad ju alles ja halduskulud on ikka samad. Olgu koolis neli, kuus või üheksa klassi.

Ja minu mõte. Äkki siiski ei prooviks ühte osa noortest lastest vägisi haigeks teha? Äkki laseks neil, kes seda vajavad, siiski õppida väiksemas keskkonnas? Äkki paneks kaks valda koguni pead kokku ja mõtleks, kuidas? Sest sellessamas Tornimäe koolis õpib käesoleval õppeaastal kolm Muhu valla last.

Alustaks "nunnundusega" kohe?

Sügise hakul jooksis maakonna ajakirjandusest läbi ka nunnukoolide idee, mis nüüdseks vist juba "kalevi alla” pandud. Võib olla alustaks oma "nunnundust" hoopis sellest, et jätaks maakonda kaks väikekooli, kus lapsed kuni põhikooli lõpuni õppida saavad – ühe Tornimäele ja teise Kihelkonnale?

Et targad, andekad ja õpihimulised lapsed, kes vajavad teadmiste omandamiseks vaikust ja rahu võiksid jõuda selleni, et ühel päeval oma hiilgavate teadmisega maakonnale au ja kuulsust tuua!

Kui nüüd keegi kohe püüab vastu väitlema hakata, et miks just põhikooli lõpuni, siis omamata mingisugustki pedagoogilist tausta ja toetudes iseenda isiklikule elukogemusele, võin kohe öelda – seadusega on määratletud kohustuslik põhihariduse omandamine. Seadust täites ei ole õige panna alaealisi lapsi neid kahjustavasse olukorda.

Gümnaasiumiastmesse jõudmisel avanevad noortel juba laiemad võimalused. Jätkata saab kutsekoolis, valides sissejuhatuseks mõne sellise eriala, millel ongi väikesed õpigrupid.

Kõrgharidust saab omandada ka tsükliõppe teel. (Mina omal ajal just selle viimase võimaluse valisingi). Isegi elukoha valib inimene kord oma soovile, kes Londoni, kes Tallinna, kes Ruhnu saare.

Ja lõppude lõpuks on noor inimene põhikooli lõpuks nii küps, et suudab juba ise oma elu juhtida ja suunata. Et keegi saab sellega hakkama juba pärast kuuendat klassi, siis võiks seesugustele äkki põhikooli lõputunnistuse ka kohe kätte anda.

Igasugu reformimise juures võiks maakonna tulevik siiski ellu jääda!