JANE KAJU ⟩ Surivoodi bürokraatia – kas ei saaks seda ennetada?

Jane Kaju Foto: Erakogu

“Me kõik oleme selles situatsioonis olnud või oleme tulevikus… Lähedane on suremas ning ühiskonna tabude “toel” ei ole pereliikmetel õrna aimugi, milliseid matuseid lahkuja soovib,” kirjutab vaimse tervise õde, elulõpu toetaja Jane Kaju.

Surija viimaste hingetõmmete jooksul proovivad lähedased saada võimalikult palju infot, samal ajal pisarad silmis ning šokk toimuvast lainetena üle pea käies. Pärast surmahetke saabuv vaikus on pigem kui vaikus enne tormi, sest vaja on helistada lähedastele, korraldada matus, pakkida asjad…

Olles sarnases situatsioonis kaks aastat tagasi, kui tuli sõnum lähedase raskest diagnoosist, proovisin võimalikult kiiresti vastuseid leida. Aega selleks oli vaid kolm päeva. Kuna olin toona õeharidusega, vaatasid lähedased minu poole: mida teha? kuidas toetada? Minul neid vastuseid aga polnud. Tundus, et isegi kooli ajal õpitud kiire guugeldamisoskus mind ei aidanud. Ma ei leidnud infot ega ka võimalusi, millest oleks tuge olnud. Kahjuks õppisin läbi selle kogemuse, et tänapäeva Eesti ühiskonnas sõltub elu lõpu kvaliteet suuresti surija ning tema lähedaste teadlikkusest.