/nginx/o/2023/03/08/15187824t1he853.jpg)
“Tähtis on, et kodus terminaalses seisundis inimest hooldavad lähedased jääksid ise terveks – nii füüsiliselt kui ka vaimselt,” kirjutab Kuressaare haigla kiirabiõde Keidi Õispuu.
Hooldaja rolli võtnud lähedane vajab tuge
/nginx/o/2023/03/08/15187823t1h02aa.jpg)
Eakate inimeste osakaal tervishoius aina tõuseb. Inimesed elavad kauem ka krooniliste haigustega nagu vähk, dementsus, krooniline südamepuudulikkus jne. Krooniline haigus võib ühel hetkel aga muutuda terminaalseks haiguseks, kus arstid ei saa enam patsienti ravida, vaid üksnes sümptomeid leevendada. Terminaalses seisundis olev inimene võib elada päevi, nädalaid, kuid. Mõnel juhul isegi aastaid.
Õed puutuvad inimestega kokku elukaare erinevatel perioodidel ja mitte ainult patsientide, vaid ka nende lähedastega. Aasta-aastalt kokkupuude lähedastega suureneb ning seetõttu tuleb pöörata rohkem tähelepanu mitte ainult patsiendi, vaid ka lähedaste vajadustele.
Varem on Eestis patsientide lähedaste kohta uuringuid tehtud siis, kui patsient on haiglas. Seega on sellised uuringud väga haiglakeskkonna kesksed. Kodus elavate inimeste lähedaste kohta pole aga uuringuid tehtud. Tervishoius aga on tähtsal kohal inimkeskne lähenemine, kus on vaja kaasata ja toetada mitte ainult patsiente, vaid ka nende lähedasi.
Lähedane – see, kes hooldab ja hoolitseb
Kes on patsiendi lähedane? Erinevates teadusuuringutes on lähedane kas abikaasa, äi/ämm, minia, tütar/poeg. Ta on seotud abielu- või veresidemetega. Samuti on lähedane see inimene, kelle kohta patsient ütleb, et ta seda on. Seega võib lähedane olla naaber, sotsiaaltöötaja jne. Oma uurimistöös käsitlesin lähedasena inimest, kes tegeleb kodus elava terminaalses seisundis inimesega, hooldab teda ja hoolitseb tema eest.
Kas lähedastel on vajadusi, kui nad hooldavad kodus terminaalses seisundis inimest? Jah, lähedastel on vajadusi, mis vajavad rahuldamist, et nad ise jääksid terveks nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Oma uurimuse jaoks küsitlesin kodus hooldatavate inimeste lähedasi, kes kirjeldasid, mida nad vajavad. Mis selgus? Lähedased vajavad informatsiooni, toetussüsteeme ning iseenda füüsilist ja vaimset rahulolu.
Kõigepealt vajadusest informatsiooni järele. Lähedaste jaoks on tähtis teada inimese seisundit, prognoosi ning seda, millist abi ta vajab, kui ta haiglast koju tuleb. Kui inimene viibib haiglas, siis peab sealt saadud teave olema selge, arusaadav, lihtsalt mõistetav ning tõene.
Lähedased ei taha teavet, mis on valesti mõistetav, arusaamatu või ilustatud. Seega on oluline, et tervishoiutöötajad harjutaksid end väljendama arusaadavalt, leiaksid aega, et vastata lähedase küsimustele, selgitaksid ja õpetaksid vajalikke hoolduse põhimõtteid.
Samuti on tähtis, et lähedased teaksid sotsiaalabi võimalustest. Lähedaste jaoks on suur probleem, kui nad infot kiiresti ei leia ning kui selle otsimine on väsitav.
Lähedaste sõnul oleks neil tarvis ka võimalust sõidukompensatsiooniks, kui nad patsienti haiglasse saadavad.
Vajavad abilist ja pisutki puhkust
Kõigil intervjuus osalenud lähedastel oli suur vajadus abilise järele. Abilise järele, kes oleks tugiisik või seltsiline, kes aitaks hooldatavat pesta, tõsta, olla mõne aja tema juures, kui lähedane ise peab viibima eemal.
Samuti on tähtis lähedaste vajadus eriarstide, -õdede (vähiõde, onkoloog jne), psühholoogide ning kogemusnõustajate järele.
Lähedaste jaoks on oluline arvestada terminaalses seisundis inimese väärikusega ja soovidega ning võimalusel neid soove ka täita.
Selleks annavad nad endast nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt kõik, et haigusega elav ja surmale lähenev inimene saaks olla kodus nii kaua kui tema soovib. Enamasti soovib hooldatav inimene olla kodus oma elu lõpuni. Selle toetamiseks on kogukonnal tarvis hooldajast lähedasest aru saada, teda mõista ja tunnustada.
Suur vajadus on lähedastel ka puhkuse järele – et saaks korragi piisavalt magada.
Millised võiksid olla nende probleemide lahendused?
Kindlasti peaksid infomaterjalid olema praegusest mitmekesisemad – olemasolevaid materjale tuleks ajakohastada ja koostada ka uusi. Samuti on tähtis, et teave oleks hõlpsasti saadaval – nii paberkandjal, ajalehes kui ka internetis.
Lähedasi peab õpetama ja juhendama – enne, kui patsient koju läheb, aga ka siis, kui teda hooldatakse kodus. Selles oleks abiks koolitused, kogukonna teavitused, e-koolitused, videod. Väga oluline on kuulata, selgitada ja vajadusel korduvalt rääkida, nõustada, õpetada – et lähedased mõistaksid probleeme ja saaksid aru lahendustest.
Kokkuvõtteks leian, et lähedaste vajadused on inimlikud. Tunnusta, toeta, kuula. Ja kui tahad hooldajast lähedast aidata, siis lihtsalt küsi temalt.
Lähedane, ära karda küsida abi ja selgitusi. Tervishoiutöötaja, leia aega oma kiires päevas küsida patsiendi lähedaselt: “Kuidas sinul läheb?” ning kuula, mida ta vastab.
Soovin südamest tänada kõiki inimesi, kes intervjuudel osalesid.
Olgem hoitud ja terved!
Keidi Õispuu võttis selle arvamusloo aluseks oma magistritöö “Kodus elava terminaalses seisundis inimese lähedaste vajadused Saaremaa ja Muhu vallas – kvalitatiivne uurimistöö“.