:format(webp)/nginx/o/2023/03/16/15202418t1he40b.jpg)
“Kuidas saab olla, et Kuressaare haiglas teatab arst mulle pärast viieminutilist kohtumist, et mind pole võimalik ega saa aidata, Tallinnas aga tehakse põhjalikud uuringud ja määratakse toimiv ravi?” küsib saarlane Tiina, kes on 15 aastat pidanud taluma reumast ja psoriaasist tingitud vaevusi.
“Olen kõik need pikad aastad liigestevalu kannatanud, käinud arstide juures, aga abi pole ma neilt saanud,” räägib reumaatikust naine.
Psoriaasi on Tiina põdenud lapsest saadik. “See on mul juba ka luude sisse ja küüntele läinud,” märgib ta.
Tiina on kõik need aastad proovinud kuidagi valu leevendada – peamiselt tablettidega, vahel ka küünaldega.
“Kuna mu usk arstidesse oli kadunud, ostsin valuvaigisteid apteegist, need aga põhjustasid allergilise reaktsiooni,” lausub Tiina.
Veel hiljuti ei saanud Tiina oma sõnul kättki tõsta, et pead kammida või end riidesse panna.
“Käed olid mul nii paistes, et mul polnud võimalik kartuleidki koorida,” räägib naine.
Kuna aastate eest tehti Hanvari erakliinikus Tiinale süst, mis liigestevalu mõneks ajaks leevendas, pöördus ta sama eesmärgiga Kuressaare haiglasse.
“Kirurg teatas, et siin pole teha enam midagi, võtku ma valuvaigisteid ja võimelgu vee sees,” räägib Tiina. Samasugused soovitused sai ta oma sõnul siis, kui põlvevalu pärast kirurgi poole pöördus.
“Kuidas saab öelda, et pole midagi teha, kui mulle pole mingisuguseidki uuringuid tehtud?” imestab Tiina. “Ainus asi, mis tehti – võeti vereproov, mille põletikunäit oli kõrge.”
Läinud perearsti juurde oma murest rääkima, kirjutas too Tiinale saatekirja Ida-Tallinna keskhaigla reumatoloogi Kati Otsa juurde, kes teeb paar korda kuus vastuvõtte ka Kuressaare haiglas.
“Tema saatis mind Tallinna, Magdaleena haiglasse,” lausub Tiina. “Seal öeldi mulle: kuna põletikunäit veres on nii kõrge, teeme uuringud, et sa saaksid sellised ravimid, mis sul valu ära võtavad.”
Uuringutele järgnes kohe ravi. Tiina sõnul hakkas valu juba teisel päeval taanduma ja paistetus vähenema. Leevenes ka psoriaas. Kokku võtsid uuringud ja ravi Tallinnas neli päeva.
10. veebruaril naasis Tiina koju.
Naise sõnul tunneb ta end praegu palju paremini kui enne Tallinnas käiku.
“Pean oma käsi küll hoidma, aga need ei ole enam paistes. Viimaks ometi olen valust lahti!” rõõmustab Tiina.
Tõsi, selleks peab ta võtma tugevatoimelisi ravimeid.
“Olen väga tänulik oma raviarstile dr Kati Otsale, tal on kuldsed käed!” kiidab Tiina. Naise raviarst ongi nüüd dr Otsa. “Ka nahaarst on mul Tallinnas, kui pean psoriaasi pärast vastuvõtule minema,” märgib Tiina.
Tiina sõnul ütles dr Otsa esimesel kohtumisel talle, et siinsed arstid pidanuks ta juba ammu Tallinna uuringutele saatma.
“Kuidas ma aga oleksin ise sinna minna saanud, kui mul polnud saatekirja?” küsib Tiina. “Olen siinsete arstide vahet käinud 15 aastat ja isegi kauem, aga seni pole peetud mulle vajalikuks isegi uuringuid teha, rääkimata mandri arstide juurde saatmisest.”
Tiina sõnul on ta nüüd kogemuse võrra targem.
“Kui kellelgi on abi vaja ja ta tunneb, et meie haiglast abi ei saa, tuleb nõuda saatekiri, et mandrile arsti juurde minna!” lausub ta. “Vähemalt oma kogemustest leian, et Kuressaare haiglas inimestest ei hoolita. Või siis ei hooli need arstid, kellega mina kokku puutunud olen.”
Tiina sõnul on tohtrite suhtumises patsientidesse kõvasti arenguruumi.
“See ei ole õige, kui vastuvõtt kestab vaid viis minutit ja selle aja jooksul ei tehta midagi,” leiab Tiina. “Inimestesse tuleb paremini suhtuda, nad ära kuulata, rohkem proove ja uuringuid teha. Praegusel ajal on ju olemas aparaadid, mille abil saab täpse diagnoosi panna. Kõigepealt tuleb uurida, mis inimesel viga on, ja alles siis tabletid määrata.”
:format(webp)/nginx/o/2021/03/25/13697136t1hed05.jpg)
“Kahjuks selgub patsiendi loost, et ta on jäänud oma murega pikalt üksi. Tunnistame siinkohal, et meie haiglal on selles vallas veel palju teha,” leiab SA Kuressaare Haigla juhatuse liige Edward Laane.
Täname patsienti Eesti meditsiini kitsaskohtadele osutamise eest. Kuressaare haiglal on väga hea meel, et patsient sai reumatoloog dr Kati Otsa juurest abi ning korrektse diagnoosi ja sellest tulenevalt ka õige ravi.
Haigusjuhu kirjeldusele toetudes saab öelda, et patsiendil on süsteemne põletikuline liiges- ja nahahaigus, kus haigusest on haaratud keha mitmed liigesed ning ka nahk.
Selle haiguse ravi ei ole paraku kirurgiline, vaid süsteemne. Tänapäeval on esiplaanil süsteemne bioloogiline ravi, mida Kuressaare haigla arstid läbi ei vii. Seetõttu ei olnud meie kirurgil võimalik ka ravi pakkuda. Samuti ei tegele kirurgid Eestis süsteemse põletikuhaiguste spetsiifilise diagnostikaga. Vajalikku ravi ei saa pakkuda ka meie nahaarst.
Samas, põhimõtteliselt on Kuressaare haiglas võimalik teostada reumaatilistele haigetele süsteemset bioloogilist ravi, kuid selleks on vaja muuta meie Eesti riigi meditsiinipoliitikat. See tähendab eelkõige maakondlike haiglate võimestamist ja vastavate tegevuslubade väljastamist.
Loodame, et uued meie maakonnast valitud rahvasaadikud teevad vastavad ettepanekud riigikogus ja suunavad riigi ametiasutusi hoolimisele, et patsiendile vajalik ravi tehakse kättesaadavaks nende kodule lähemal ehk konkreetsel juhul võimaldataks ravi läbi viia Kuressaare haiglas.
Kuressaare haigla on omalt poolt teinud kõik võimaliku, et tuua meie inimestele ravi koju kätte ning saaksime pakkuda võimalikult palju erinevaid erialaseid meditsiiniteenuseid.
Meie kirurgi poolt oli õige käitumine mitte teha patsiendile sümptomaatilise ravina valuvaigistav süst liigesesse, sest sel moel tehtud ravi ei toimi süsteemselt ehk ei ravi haigust põhjustavat süsteemset põletikku.
Eesti meditsiini kitsaskohtadest lisaks tegevusvõimaluste piiramisele toon välja vastuvõtuaja pikkuse, mis on arvestuslikult 15–25 minutit patsiendi kohta. Meie tähelepanekute järgi oleks optimaalne vastuvõtuaeg 30 min ja teatud esmaste vastuvõttude korral isegi 1 tund. Paraku väheneks nii pika vastuvõtuaja korral patsientide arv vastuvõtu jooksul, mis omakorda pikendaks ravijärjekordi ja ooteaegasid. Seetõttu palume mõistmist ka meie patsientidelt, kes tunnevad, et vastuvõtt võiks kesta kauem.
Patsient on välja toonud hoolivuse teema, mis tegelikult peegeldab meie ühiskonna olukorda ja seisundit tervikuna. Hoolivus on tõesti iseloomuomadus, mis peaks iseloomustama kõiki arste. Saame kinnitada, et meie arstid on hoolivad. Samas, ühiskonna arenedes ning teadlikkuse, ootuste ning nõudmiste suurenedes on ka tulevasele arstkonnale ülikooliõpingute käigus vajalik spetsiaalne akadeemiline õpe üldiste oskuste süsteemses omandamises.
Meie senise eriarstide väljaõppe õppekavas on põhirõhk suunatud erialaste oskuste spetsiifilistele omandamistele. Üldised oskused nagu näiteks tõenduspõhise meditsiini kriitiline hindamine, ravimite järelevalve ning kõrvaltoimetest teatamine, eetika ja seadused, suhtlemisõpetus, psühholoogilised aspektid arsti ja patsiendi vahelisel suhtlemisel, vanemaealiste ravi iseärasused ja elulõpu ravi, hooldus ning toetus on jäänud tahaplaanile.
Samas on näitena nimetatud oskused välja toodud Euroopa Hematoloogia Assotsiatsiooni õppekavas, mis on Euroopa Liidu õppeasutustele pigem soovitatava iseloomuga ning mis võeti vastu algselt 2006. aastal ehk 17 aastat tagasi. See on aeg, mis kulub keskmiselt nelja lennu eriarstide väljaõppeks. Olen teinud Tartu ülikoolile ettepaneku, et kõigile residentidele korraldataks enne spetsiifiliste oskuste omandamist ühine ülaltoodud oskuste kursus.
Kahjuks selgub patsiendi loost, et ta on jäänud oma murega pikalt üksi. Tunnistame siinkohal, et Kuressaare haiglal on selles vallas veel palju teha.
Oleme alates 2018. aastast läbi viinud kogukonda harivaid loenguid, mis on tasuta. Võimalusel oleme neid ka salvestanud ning oma meediakanalites avaldanud. Liigeshaiguste teemal oleme rääkinud liigeste kulumisest, kuid mitte põletikulistest haigustest.
Patsiendi loo kirjeldus annab tõestust sellest, et on terav vajadus arendada välja patsientide tugigrupid, kus toimub vastava haigusspetsiifilise info jagamine. Samas on Saaremaal olemas tugevad ja toimivad patsientide ühendused, mille katusorganisatsioon on Saaremaa puuetega inimeste koda. Saaremaal tegutseb aktiivselt reumaühing. Soovitame kõigil reumaatilisi haigusi põdevatel inimestel kaaluda Saaremaa reumaühinguga liitumist.
Kuressaare haigla tõi esimesena Eestis ellu patsientide nõukoja, mille liige on ka Saarema reumaühing. Julgustame meie kogukonna liikmeid oma haigusega seotud murede korral, mis hõlmavad ka küsimusi ravivõimalustest, pöörduma kas otse Kuressaare haigla või patsientide nõukoja poole. Me võtame kõiki patsientide muresid väga tõsiselt.
/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)