“Oma terviseloos kirjutas Saarte Hääl liigestevaludes vaevelnud patsiendist, keda keegi Kuressaares aidata ei osanud ja patsiendile jäi isegi mulje, et temast ei hoolitud. Natuke rohkem süvenemist ei tee tõesti kunagi halba, aga alati ei ole asi hoolimatuses,” kirjutab Siret Liiv, kes on aastaid ka ise liigesevaludega kimpus olnud.
Jagan teiega oma lugu, mis sai alguse 1997. aastal. Olin toona 19aastane. Mu vasaku käe nimetissõrm oli ühel päeval nii valulik, et ei võimaldanud isegi kraani lahti keerata, rääkimata majapidamistööde tegemisest. Ka mind saadeti toona kirurgi vastuvõtule, kes esimese hooga pani mu sõrme mõneks ajaks kipsi ja mingi aja möödudes möönis: “Kirurgina peaks ma soovitama teile lõikust, aga ausalt – ma ei tea, mida teil siin lõigata.” Lahenduseks oli hormoonsüst, mis n-ö päästis päeva tükiks ajaks.