JUHTKIRI Kondid ja monumendid. Tõde ja vale

Andres Sepp
, Saarte Hääle tegevtoimetaja
Copy
Foto: Kadi Soo

Sõjamuuseumi meeskond alustas sel nädalal Saaremaal viimases sõjas langenud sõjameeste ühishaudade avamisega. Võib-olla et mitte nii väga suure üllatusena ei leitud sealt sugugi seda, mis nõukogudeaegsetesse annaalidesse kirja pandud. Sõjameeste luud räägivad meile hoopis teist lugu.

“Ametliku info võib ära unustada!” lajatab kolmapäeval Orissaares, neljapäeval Tagaverel ja eile Talila külas ühishaua lahtikaevamisi juhtinud arheoloog Arnold Hunt. Ta ütleb, et kui mõnel oponendil on tekkinud küsimus, miks neid kaevamisi üldse korraldada, hauarahu rikkuda ja vanu haavu lahti kiskuda, siis Talila on väga hea näide, miks seda teha: “Et Vene vale paljastada!”

Kui palju oleme mõelnud sellele, kes pärast sõda sadadesse ühishaudadesse maeti, mida monumentidele kirjutati ja kui palju sellest tegelikkusele vastas? Talilas oli ametlikel andmetel maetud 52 Eesti laskurkorpuse meest, kes said hukka oktoobris 1944.

Kohalik legend räägib, et 4. oktoobril tuli üle Väikese väina Muhust Kanissaare küla alla dessandiga 60 laskurkorpuslast, kuid sakslased suunasid neile miinipildujatule, kui nad varjasid end Värdu talu metsas. Miinikillud ja surmav männioksasadu tapsid kõik peale kahe mehe. Ellujäänud varjasid end kuni järgmise varahommikuni, mil 300. laskurpolgu mehed uue ja õnnestunud dessandiga alustasid Saaremaa puhastamist Saksa vägedest.

Arheoloog Unt ütleb, et Talila monumendile olid tõesti kantud eesti poiste nimed, kes laskurkorpuse ridades 1944. aasta sügisel langesid, kuid eile välja kaevatud säilmed olid kõik juba 1941. aastal Saaremaad vallutanud sakslaste poolt tapetud venelased. Seda tõendavad gaasimask, Rootsi M-37 kiivrid ja muud spetsiifilised märgid, mida ei ole võimalik segi ajada 1944. aasta varustusega.

Tagasi üles