:format(webp)/nginx/o/2021/03/05/13664986t1h967f.jpg)
“On arusaadav, et praeguses majanduslikus olukorras on erinevad kärped riigi rahakotist vajalikud, kuid miks tehakse seda nende arvelt, kellel on juba niigi kõige keerulisem toime tulla, kuid kelle õlul püsib samas Eesti riigi jätkusuutlikkus?” kirjutab nelja lapse ema, Saaremaa lasterikaste perede ühenduse juhatuse esinaine Kätlin Kallas.
Eestis on sündivus rekordmadal, ilmselt tulenevalt nii geopoliitiliselt kui ka majanduslikult ebakindlast olukorrast. Selleks aga, et meil oleks Eesti, kus elada ja õppida ning mida arendada, on vaja IGA sündivat last. Ja last, kes soovib suureks saades jääda sedasama armsat Eestit edasi viima. Kui aga potentsiaalsetele lastevanematele antakse signaal, et riigi raha jagamise mõistes ei ole lapsed olulised, ei sünni ka esimest last, rääkimata teisest. Ja see, kellel on juba üks laps või kaks, ei too siia ilma kolmandat, kes oleks vajalik Eesti rahva jätkusuutlikkuseks.
Toon lasterikaste perede olukorra näitlikustamiseks lihtsa matemaatilise näite. Kaks palgasaajat, nimetagem nad Mariks ja Jüriks, armuvad, armastavad, kolivad kokku. Ütleme, et kumbki saab palgarahast kätte 1500 eurot, mis sellises kaheliikmelises leibkonnas ongi summa, mille kumbki saab enda peale kulutada. Asja lihtsustamiseks ei märgi ma võrrandisse püsikulusid elamisele.
Kui Maril ja Jüril sünnib laps, siis on iga pereliikme kohta sissetulek 1000 eurot. Kui sünnib teine laps, siis 750 eurot. Kui Mari ja Jüri peaksid otsustama, et tuleb ka kolmas laps, siis 600 eurot. Kui peaks juhtuma nii suur õnn, et kolmas ja neljas laps tulevad korraga, siis – ehkki kaksikud olevat ju topeltrõõm – jääb pere sissetulekust igale liikmele 500 eurot.
Viienda lapse lisandumisel 428 ja kuuenda lapse puhul 375 eurot. Ehk siis kui võtta ilma emotsioonideta ette ainult (raha)numbrid, siis saame ümmarguselt, et võrreldes lastetu inimesega on kahe lapsega pere liikme elatustase vähenenud kaks korda, nelja lapsega pere liikme oma kolm korda.
Samas kui püsikulud eluasemele ei olene väga palju pere suurusest, siis hädavajalikule söögile ja riietele kuluvad summad suurenevad korrelatsioonis pereliikmete arvuga. Jah, lapsi ei saada toetuste nimel, kuid normaalset elatustaset soovivad ikkagi kõik. Tööandja ei maksa ju mulle sellepärast neli korda rohkem palka, et mul neli last on. Siiski on mõni haruldane tööandja, nagu näiteks Baltic Workboats, kes maksab kolme ja enama lapse puhul igakuist palgalisa.
Ma saan aru, et pered, kus kasvab üks või kaks last, tundsid end peretoetuste tõstmise debati ajal kõrvalejäetuna või et nende lapsed on vähem väärtuslikud. Aga peretoetuste tõstmisega andis riik oma kodanikele märku, et kui sa oled valmis kolmanda lapse sünniks, siis me toetame sind, me oleme sinu jaoks olemas.
Ma täitsin oma kodanikukohust ja käisin valimas ning valisin erakonna, mis nüüd sellised koalitsioonikokkulepped on sõlminud. Ma olen ausalt pettunud. Sest seesama valitsus võttis vaid mõned kuud tagasi vastu peretoetuste seaduse, mis nüüd n-ö tagasi pööratakse. Ja mitte ainult.
Lisaks võetakse ära tulumaksuvabastus laste pealt, mis oli paljudele lastega peredele oluliseks rahasüstiks.
Eesti lasterikaste perede liit on algatanud rahvaalgatus.ee lehel petitsiooni, millega palutakse riigikogul mitte vastu võtta seaduseelnõud, mis on koostatud ülimalt kiirustades ning osapoolte ja ekspertidega konsulteerimata ning mis paneks lastega pered väga keerulisse olukorda. Petitsiooniga antakse edasi kolm soovi.
Esiteks peatada plaan kärpida suurperede kui ühe haavatavama sihtgrupi toetust, nii et tänane peretoetuse määr jääks kehtima. Teiseks säilitada tänane perehüvitiste süsteem – kehtiva suurperede toetuse indekseerimise ja sujuva vähendamisega, ning lisaks indek-
seeriks ka lastetoetused (sh pere esimesele ja teisele lapsele ning üksikvanemate lastele).
Kolmandaks säilitada tulumaksuvabastus alates teisest lapsest ning taastada tulumaksuvabastus ka esimese lapse eest. Kui toetad neid mõtteid, siis anna ka sina petitsioonile oma allkiri.