JUHTKIRI ⟩ Peame märkama abivajajat, kes ei adu ise, et ta abi vajab

Väljavõte kohtutoimikust Foto: prokuratuur

Lähisuhtevägivald ja ahistamine on rasked teemad, millest räägitakse vähe, kuna ahistavas suhtes olevad inimesed ei söanda ega soovi sellest rääkida. Teisalt – inimesed, kes seda kogenud ei ole, ei teagi, kui hull see olla võib.

Vägivalda on erinevat: füüsilist, vaimset, majanduslikku, seksuaalset. Võib olla päris kindel, et kui alguses on vägivald vaimne, siis tulevikus hakkab sellele lisanduma ka füüsiline. Peksmine on siis üks osa kohutavast kompotist.

Esmalt tinistatakse sind ära – sa loobud sõpradest, lähedastest, sest mees/naine räägib, et sul pole neid vaja. Sul on ju tema! Ühel hetkel avastad, et sul polegi peale tema enam kedagi. Vaikselt käib hirmutamine. Kui sa ei tee nii, juhtub see… Ta hirmutab sind enesetapuga või siis ähvardab sind ära tappa. Kui see enam ei aita, tuleb juurde füüsiline ja seksuaalne vägivald. Ja ka majanduslik – naist ei lubata tööle või kui ta käibki tööl, siis käib mees teda sealgi kontrollimas. Või siis elab naise kulul.

Ahistamise, jälitamise ja vägivalla teemadest küll räägitakse, aga naiste tugikeskuse kogemuste järgi on kõrvalist sekkumist vähe. Tihti ei kutsu inimesed politseid, kui kuulevad naabrite juurest karjumist või aimavad võimalikku vägivalda, kuna arvavad, et see pole nende asi ning sulgevad oma silmad ja kõrvad. Samamoodi on tänaval sekkumisega.

Mõistagi ei tohigi vägivalda otseselt sekkuda ega püüda ise vägivaldurit takistada, sest nii võib sekkuja ise kannatada saada ja abi pole sest kellelgi. Kuid politsei peab kindlasti kutsuma!

Mida rohkem me nendel teemadel avalikult räägime, seda rohkem on ehk inimesi, kes saavad aru, et nende suhe ei ole terve ja see tuleb lõpetada.