JUHTKIRI ⟩ Konarlik koolitee

Koolilapsed. Pilt on illustratiivne. Foto: Heikki Leis

Suvi on käes ja paariks kuuks koolipingi nühkimisest pääsenud õpilastel suur rõõm vabaduse üle. Neil, kelle õppetöö sujus halvasti, tuleb muidugi suvetööle jääda. Suvise õppetöö tegijate hulka kuulub ka ukraina lapsi.

Kahjuks pole see, et sõjapõgenikena Eestisse saabunud ukraina lapsed siin õppetööga jänni jäid, sugugi üllatav. Üks asi on hakata algtasemel eesti keelt õppima, hoopis teine asi aga eesti keeles õpetatavatest ainetest aru saada. Ja aasta on suurele osale ukraina lastest ilmselgelt liiga lühike aeg, et eesti keel vajalikul tasemel selgeks õppida ning samal ajal eestikeelsetes ainetundides hakkama saada.

Pangem meie, täiskasvanud, end ise mõttes korraks nende laste olukorda. Kuidas tuleksime toime, kui oleksime pagenud kodumaalt riiki, kus räägitakse meie jaoks tundmatut keelt?

Kuidas ise koolis hakkama saaksime, kui meil kästaks selgeks õppida järjekordne teema matemaatikast, keemiast või loodus-

õpetusest ja täiesti võõras keeles, ilma et teaksime vastavat sõnavara? Ilma et oleksime oma seniste õpingutega kodumaal üldse nii kaugele jõudnud, et nendest uutest teemadest aru saada.

Õpetaja räägib klassi ees võõras keeles ning kuna ta meile üsna mõistetavat inglise keelt piisavalt hästi ei oska ja eesti keelt üldsegi mitte, jääb ta jänni, kui on tarvis selgitusi jagada. Eestikeelseid õppematerjale leidub selle teema kohta internetis liiga vähe või siis üldse mitte, interneti tõlkeprogrammidest pole aga samuti abi – teame ju, et need võivad korralikult puusse panna.

Üks on selge: ukraina õpilased vajavad individuaalset õppetööd ja õpetajaid, kes nende keelt mõistavad ja spetsiaalselt nendega tegelevad. Selleks on aga hädasti vaja lisaraha.

Mida toob uus koolisügis, on praegu veel vara prognoosida. Kindel on aga see, et midagi peab muutuma. Olgu senine konarlik tee õpetuseks ja hoiatuseks.