ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ "See asi ei ole nii hull (või siis on ka)"

Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

"Teate seda imelist kuvandit, mida paljud seostavad sõnada “õde”? Kaunis, hele ja puhas rüü seljas, juuksed sätitud, stetoskoop kaelas ning kõik see pakitud miljoni dollari naeratusega pakendisse. Ilus!

Ja siis mina täna. Esimese kursuse lõpueksamid hõlma all, alanud on hoolduspraktika. Jalad kilekottides, kilekotid omakorda kummikutes. Ja mitte niisama “Orissaare seenelise” kombel, kes võtab metsast tulles juustesse jäänud puuoksa ära ning näeb jälle igati kobe välja. Ei. Täna olen ma hooldaja rollis, raiumas lihasmällu kõike seda, mida aasta jooksul sai õpitud. Kuressaare Haigla on suur, aga ilmselt kuuleb ka kõige kaugema korpuse rahvas, kuidas ma MÜTS-MÜTS-MÜTS kummikute ja kilekottide sahina saatel vannitoast välja tulen.

Juuksed sorgus, hommikul kenasti triigitud särk vastu naba ja ihu kleepunud. Õues on leitsak, aga pesuruumis akent ei saa lahti teha, sest patsiendid on haprad. Täna on pesupäev ja osa lamajaid ning mitte-lamajaid on vaja ära kasida. “Nonii,” mõtlen endamisi. “Siiani oleme ainult õppeklassis nukku nühkinud nii ja naa pidi. Kuid päris inimest pesukindaga pesta on miskit muud kui steriilseks hõõrutud Otto-Triinu (meie plastikust patsiendil on nimi ka muidugi) peal neid tegevusi imiteerida.”

Tegelikult ei ole see inimpesu üldse hirmus, kuigi osade puhul on näha, et seal raamil pikutamine ei ole just nende number üks valik puhtaks saamisel. Kuid mitmed patsiendid isegi tänavad, kui saavad selga uue öösärgi ning poevad tagasi oma tuttavasse voodisse puhaste voodilinade vahele.

“Siiani oleme ainult õppeklassis nukku nühkinud nii ja naa pidi. Kuid päris inimest pesukindaga pesta on miskit muud, kui steriilseks hõõrutud Otto-Triinu (meie plastikust patsiendil on nimi ka muidugi) peal neid tegevusi imiteerida.”

Mõned päevad õendushoolduse osakonnas on mind pannud tõsiselt mõtlema sellele, kui raske on tegelikult hooldaja töö. Ma absoluutselt ei imesta, et hooldajaid leida on keeruline, sest nende töö on väärt palju rohkem kui see, mida nad tegelikult teenivad. Ma ei ole mingi siidinäpp ning tööd ei pelga, kuigi mu nina alles harjub kõiksugu kehaeritiste toodetavate lõhnabukettidega. Aga see on rets töö ja ma imetlen seda, kui hooldaja suudab säilitada elurõõmu ning suhtuda hoolivusega ka patsientidesse. Esimest korda näen haiglaelu hoopis teise külje alt ning mõtlen endamisi, et tegelikult on see ka esimene kord, kui õendustudeng saab aimu, kuhu ta tegelikult ennast mähkinud on. Nukkude asemel on ees päris inimesed, oma päris lugude, murede, soovide, rõõmude ja lootusega. Lamatistega, haavadega, lõpustaadiumis vähiga. Mõned pere poolt unustatud, teised niiväga hoitud. Mõned lähevad koju, mõned ei lähe.

Seda me õpikust ei õpi. Aga see on alles algus."

Kogu kirjapandu on vaid ühe inimese mõttekogum ja ei pretendeeri absoluutsele tõele. Iga inimese kogemus on erinev ning ühtset reaalsust ei eksisteeri kusagil. Olgu need kirjasahmakad sisevaade erialale, mida mõni on mõelnud õppima minna, kuid teadmatusest peljanud. See asi ei ole nii hull (või siis on ka).