AJA LUGU ⟩ II keskkooli diskofestival – Saragossa Bandist MTV-ni
3. september 2023, 17:00
1980. aastatel sai Kingissepa II keskkool külge vaba- ja lustimeelse kooli maine, millele aitas aluse panna omaenda diskorite mõõduvõtmiseks käima lükatud diskofestival.
Kui 1970. aastate alguses ja keskpaigas tähendas tantsuõhtu muusikalises mõttes elavat muusikat ja laval müristavat ansamblit, siis kümnendi teisel poolel hakkas üha enam levima jalakeerutamine plaadi- või lindimuusika saatel. Rahva meeleolu suunasid ja hoidsid üleval diskorid, kes muusikapalade vahele muhedat kildu viskasid ja erinevad lood mõnusaks tervikprogrammiks sidusid.
Disko diskreetne võlu
Diskoõhtute populaarsust suurendas kindlasti 1979. aastast Saaremaal peetud vabariiklik diskorite võistumängimine “Saaremaa kadakas”. 1981. aasta veebruaris osales kahepäevasel festivalil rajooni kultuurimajas 16 diskorit, esikoha napsas eelmiste festivalide kuninga Einar Kapi ja Riho Baumanni ees nooruke Allan Roosileht, kelle “ääretult sümpaatses esinemises väljendus sügav austus publiku vastu”.
Publiku hulgas lustis ka kaheksanda klassi poiss Märt Käesel, kes tahtis nii väga festivalile pääseda, et astus selle nimel suisa komsomoli. Saatuse tahtel sai temast aga osaline ühe teise paleuse elluviimisel. Nimelt pöördusid sama aasta hilissügisel tema poole Eivar Kivi ja Jaan Kurgpõld ideega korraldada koolis oma diskofestival.
Kooli komsomolikomitee liikmena läks Käesel klassivälise töö organisaatori ehk huvijuhi Anne Metsa jutule, kuigi erilist usku tal ei olnud, et selline üritus võiks toetust leida. Aga üllataval kombel hindas huvijuht mõtte väga toredaks ja festivali ettevalmistustööd läksid käima.
Eivar Kivi sõnul tekkis kooli diskopäevade mõte tal tegelikult juba 8. klassis, mil tal oli kange tahtmine koos klassivend Jaaniga diskosid teha, paraku kuulus pidude korraldamise monopol tollastele raadioruumi poistele Kaido Vanemale ja Tõnu Liivale. Festival andis võimaluse ka teistele entusiastidele.
Zabadak ja muud rütmid
Kingissepa II keskkooli esimesed diskopäevad peeti 1982. aasta märtsis, festival kestis kaks päeva ja osales kaheksa punti. “Rahva seas tekitas üritus tohutut uudishimu, rabeleti, napsutati ja pidutseti nagu ikka. Meil puudus igasugune kogemus taolise ürituse jaoks, sellepärast ka pabistasime. Põhimõtteks oli rahvast kaasa kiskuda ja anda lavalt edasi mingi sõnum,” meenutas Kivi 1991. aastal kümnendate diskopäevade erilehes.
Rahvast oli festivali avapäeval väga palju, vaatamata sellele, et I keskkoolis toimus samal ajal samuti pidu. Eelmüügist osteti 300 piletit, õhtul ukse peal veel paarsada. Pilet maksis 30 kopikat, mille eest tollal sai pudeli õlut või sööklas odavama prae. Piletitulust osteti parematele diskoritele auhinnad.
Ürituse idee autorid pidid esimesel festivalil leppima 3.–4. koha jagamisega, võidurõõmu said aga maitsta Märt Käesel ja Hendrik Allik. Märt on tänaseni üsna veendunud, et nende edu pandiks oli Saragossa Band ja selle meeleolukad tantsulood. “Plaat tuli just 1982. aasta alguses välja, Hendriku vend Margus sai selle kusagilt kätte ja sellega tegime põhimõtteliselt esikoha ära,” ütleb ta.
Jaht uutele ja eriti kepsakatele tantsulugudele, millega diskopäevade publikut hullutada, iseloomustas ilmselt kõiki järgnevaid festivaliaastaid. Kuna riigiraadios ja -televisioonis välismaist popmuusikat peaaegu ei mängitud, siis olid just diskoõhtud need, kus nõukaaja lõpukümnendi noored maailma peomuusika trendidest aimu said. Hakkajad diskorid salvestasid ühesuguse innuga lugusid nii Radio Luxemburgist kui ka erinevaid kanaleid pidi raudse eesriide taha jõudnud plaatidelt. Just diskodel kuulis väljaspool Soome televisiooni leviala elav Eesti noorsugu esimest korda Itaalia diskot, uusromantistlikku ja futumuusikat, Culture Club’i, Michael Jacksonit, Wham’i ja paljusid teisi popartiste, kelle looming nende kujunemist vähemal või rohkemal määral mõjutas.
Alates 1986. aastast hakati diskopäevade tunnusmeloodiana mängima ansambli Silent Circle lugu “Touch in the Night”. Vaid mõni aasta hiljem kõlas see ürituse noorema publiku jaoks juba anakronistlikult, mis näitas, et muutused muusikamaailmas olid aina kiiremad. Samal ajal hakkas noorte muusikalisi eelistusi üha rohkem mõjutama muusikakanal MTV.
Teine aspekt, mis Kingissepa II keskkooli diskopäevade juures kohe algusest peale ilmnes, oli kavade temaatilisus ja esinejate julge teatraalsus. Selle aja tavaarusaam diskorist lähtus enamasti nuppe kruttivast ja lobedat juttu ajavast onukesest, kooliõpilased keerasid sellele aga puhuti mitu vinti peale ja korraldasid laval skandaalilähedasi aktsioone. Varasematest aastatest meenutatakse tuntud nõukogude filmide näitamist tagurpidi, elusa kana vedamist lavale ja valimatut veeloopimist publiku sekka, hiljem saamatut katset jahu abil tossu teha, mis lõppes nii lava kui ka saalipõranda kattumisega vastikult libeda ollusega.
Pole piisavat taset?
Midagi kummalist juhtus diskopäevadel 1988. aastal. Loosi tahtel festivali avapäeval esimesena lavale astunud Antti Aru nendib, et kui sa pead üles astuma kell seitse õhtul, kui rahvas alles koguneb ja saal on veel pooltühi, pole sinu kaval publiku kaasamise mõttes mingit võimalust. Olukorra tegi pingelisemaks asjaolu, et tollane klassivälise töö organisaator Raivo Laanemaa avastas etteaste ajal saali taga paiknenud raadioruumist kolm suurt klaaspurki suitsukonidega ja korraldas paraja skandaali. Ta nõudis esimese hooga festivali katkestamist ja ärajätmist. “Teised õpetajad rahustasid ta siiski maha ja üritus läks edasi,” meenutab Aru.
Kokkuvõttes jäi sel aastal esikoha auhind üldse välja andmata. Mitmed tollased osalejad ei oska tagantjärele selgitada, miks žürii, mida juhtis Rein Tootmaa, nii äärmusliku otsuse üldse tegi. Aruga samas pundis laval olnud Priit Jõgi arvab, et otsus esikohta mitte välja anda oli siiski kuidagi põhjendatud. “Meil endil oli ikka vilets kava kah,” nendib ta ja lisab, et ka teised esinejad ei eristunud eriti.
Millal olid diskopäevade kõrghetked? Seda on väga raske hinnata. Iga aasta tõi püünele omas ajas huvitavaid tegijaid ja ideid. Käesoleva loo autor on 1991. aastal öelnud, et diskofestival on olnud omamoodi indikaator, mis näitab väga ilmekalt läbi aastate arenevat ja muutuvat noorsugu, samuti selle arenguga kaasnevat vastutust või vastutustundetust. Festivali võiks tinglikult võrrelda peegliga, mille defektid ja kõverused rituaalse ja piduliku sära foonil iseäranis selgesti silma paistvad. Kui vaid ei tekiks kellelgi tahtmist seda peeglit kildudeks lüüa.
“Noorte eneseväljendusvormina on ta praegusel hetkel ilmselt täiuslik, mis on tingitud noore “diskopõlvkonna” jõudmisest ikka, kus ümbritsevat OMA hinnangutega väärtustama hakatakse,” märgib autor ja arvab, et diskofestivalide paremad ajad on veel ees. See arvamine on siiski ekslik.
Kahekordne festivali võitja Marko Püüa ütleb, et pulli sai kõigil neil aastail, mil ta festivalil osales, palju. “Küll sai laval vett täis vannis hullatud ja rahvaga köit tõmmatud,” muigab ta.
Aeg sai lõpuks ümber
Püüa mäletab energiat, millega 1993. aastal võit saavutati. “Žürii kuulutas, et olime kõige diskolikum punt, aga samas oleks võinud lavalt vähem kõlada “jee-jee”,” räägib ta.
Samal ajal oli aga Püüa arvates juba tunda festivali hääbumise märke. “Ajad olid teised ja kooli juhtkonda ei vaimustanud enam, et terve maja muudetakse üheks õhtuks suureks diskoteegiks,” meenutab ta. “Jah, rahvast oli ju meeletult, kool ja korraldajad teenisid ka päris hästi. Keegi ei kujuta täna ette, et terve kool on baare täis ja meeletu pidu käib. Aulas oli raske hingata, sest õhk oli higist paks.”
Viimased diskopäevad toimusidki aasta hiljem, 1994. aasta kevadel ja esmakordselt tunnistati siis võitjaks tütarlaste grupp. Võitjate lavatöö tegid ära Katrin Vaga, Anli Alliksoon ja Carola Reinhardt, muusikat sättis Priit Uustulnd.
“Meile kellelegi ei sobinud üheksakümnendate alguse päkapikudisko à la Nancy, Jam ja välismaa analoogid. Kuidagi klappis uus suund, house,” meenutab Anli Alliksoon-Juursalu, kes on selle muusika austajaks jäänud tänaseni. “Olime kolmekesi väga pühendunud oma kavale ja lihtsalt tahtsime olla parimad. Väga tahtsime! Võib-olla seepärast võitsimegi,” räägib ta.
“Meie kava oli väljakutsuv ja läbimõeldud. Oli palju üllatusmomente. Me julgesime teha asju, mida siis keegi ei julgenud. Ja me töötasime selle kava üles nii, et kogu aeg juhtus midagi ning kulminatsioon oli Edvard Griegi “Mäekuninga koopas”. See oli äge,” kirjeldab Anli baleriiniseelikutes tehtud etteastet.
Diskopäevadest on säilinud ka mõninaid videosalvestusi. Saarte Hääle veebis saab vaadata 1992. aasta festivali ülevaadet.
Kuressaare II KK diskopäevade võitjad
- 1982 – Märt Käesel, Hendrik Allik
- 1983 – Eivar Kivi, Aarne Mägi
- 1984 – Eivar Kivi, Märt Vooglaid, Einar Riim, Mehis Tulk, Emil Saar
- 1985 – Ilmar Raag, Rinaldo Lina
- 1986 – Alar Berens, Einar Riim
- 1987 – Kalle Kadarik, Sem Kolk
- 1988 – grand prix’d välja ei antud
- 1989 – Rivo Räim, Joel Siplane
- 1990 – Meelis Kubits, Raigo Helde, Ivar Liiv, Gerdo Piirmaa
- 1991 – Indrek Saar, Riivo Allik
- 1992 – Marko Püüa, Andres Karu, Peeter Rauniste, Helen Veltson, Kaidi Kelder
- 1993 – Marko Püüa, Risto Berendson, Andres Karu, Peeter Rauniste, Helen Veltson, Kaidi Kelder
- 1994 – Katrin Vaga, Anli Alliksoon, Carola Reinhardt, Priit Uustulnd.