MÄLESTAME ⟩ 101 aasta pikkune elutee nagu seiklusfilm

Henno Sepp lahkus meie seast 25. septembril 101 aasta vanuselt. Foto: Mailiis Ollino

“Tere! Ma olen ikka veel elus!” Nõnda alustas aastakümneid Pärnu saarlaste seltsielu vedanud Henno Sepp paaril viimasel aastal telefonikõnet omakandimehele.

Kolm aastat tagasi küünlakuus sain kutse Pärnu saarlaste seltsingu 30. sünnipäevale. “Sa pead tulema. Ivo Linna tuleb ka,” kõlas Küdema mehe reibas kutse naaberküla Paatsa mehele. Lehe- ja raadiomehena ei tulnud mul mõttessegi vastu punnida.

Kolme aasta tagust kokkusaamist meenutan siiani tänutundega. Tookordses usutluses rääkis Henno Sepp kodusaare inimestele nii Pärnu seltsingu tegevusest kui ka oma toimetustest.

Mullu 10. märtsil tähistas Teise maailmasõja ajal kümneid kordi surmasuust pääsenud Henno Sepp 100. sünnipäeva. Seekord ei olnud mul võimalik juubelipeole sõita, küll aga ilmus Saarte Hääles sünnipäevalugu. Pärast loo ilmumist teatas juubilar autorile, et kutsus peole 100, tuli aga 130 külalist.

Henno helistas alati, kui oli midagi huvitavat teada anda. Tavaliselt rääkis ta mõnest põnevast aastakümnete tagusest sündmusest, teinekord mõnest inimesest, seda siis, kui oli tuvastanud mõne meie ühise tuttava. “Tead, ma olen sinu äia klassivend. Käisime Mustjala koolis. Omal ajal käisin tal Saaremaal külas,” rääkis Henno kord klassivennast, kes ammu puhkab Mustjala Silla kalmistul.

Viimase intervjuu andis Henno Sepp Saarte Häälele ja Kadi raadiole tänavu aprillis Kuressaares laulu- ja tantsuansambli Kanarbik 25. sünnipäeval. Seekord astus 101-aastane Henno publiku ette pillimeeste trio koosseisus, mängides suupilli. Eelmisel päeval oli ta käinud Tartus Eesti kirjandusmuuseumis, kus president Alar Karis andis talle üle rahvaluule kogumise preemia.

Poolteist kuud tagasi kõlas mu telefonis taas tuttav hääl. Seekord rääkisime päevateemadel. Läinud esmaspäevast alates elan aga teadmisega, et ei kuule enam kunagi oma telefonis selle visa saarlase rõõmsameelset tervitust: “Tere! Ma olen ikka veel elus!”

Viiekordne vanaisa ja üheksakordne vanavanaisa, kelle 101-aastane elu oli nagu seiklusfilm, lahkus esmaspäeval taevastele radadele. Õnneks on tema elust, töödest ja tegemistest ilmunud ajakirjanduses kümneid artikleid, salvestatud hulga tele- ja raadiosaateid.

Puhka rahus, tegus saarlane!