ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ "Mis sa oled mingi öpilane ve?"

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

"Päriselt ongi nüüd kohe-kohe esimesel praktikal joon all. Rääkimata on veel tegelikult palju, alustades sellest, kuidas osakonna töömesilastest naljaninad vabal hetkel enda meelt lahutavad ning Adidase soki otsa kontsa tõmbavad, et siis praktiseerida potentsiaalset modellikarjääri. Kahjuks enamik siiski ei tajunud endas piisavat nõtkust, et karjääripööret planeerida, aga põhiline on see, et kuigi haiglaseine vahel tuleb ette raskeid hetki ja lugusid, on eluterve huumorinatuke nagu meetilk tõrvapotis.

Samas oleks väga patune kogu haiglaelu suureks tõrvapotiks nimetada, sest kõik lood ei ole lollakalt masendavad, vaid pakuvad kamaluga nalja ning tõdemust, et inimeseloom on üks looduse juveel küll. Väga inspireeriv on kõrvalt näha, kuidas haiglasse saabub räsitud patsient, kes meenutab rohkem enneaegset kassipoega kui inimeseolevust, ent juba mõne nädala pärast möliseb ta vaikselt voodiäärel jalgu kõlgutades, et ta supis oli nõmeda kujuga porgandijupp.

„Anna mulle oma suppi, kui sulle jälle ei sobi,“ laksab selle kommentaari peale palatikaaslane. Huvitaval kombel hakkas toidukriitik järgmisel hetkel väga kiirelt oma suppi lürpima. „Kas magustoit maitses?“ uurin talt peale lõunat. „Ei,“ vastab ta tusaselt, ise pilku ristsõnalt tõstmata. „Tõsi ka jah?“ küsin seepeale ning korjan ta kõrvalt laualt üles TILGATUMAKS limpsitud magustoidu kausi.

Tädi on üldse naljakas, sest ta on alles just uuesti jalule saanud, aga maru kange ning ennast aidata ka ei lase. Iseseisvus on hea, tahtejõud samuti. Aga kui see iseseisvus ja tahtejõud palatis risu käib ning oma reieluukaela murrab, siis on paljud inimesed päris häiritud. Tahab ise minna vetsu ja igale poole mujale, endal jalg tudiseb all. Morse kukkumisskaala järgi oht iseendale ning sellele palatikaaslasele, kes samamoodi alles teeb esimesi samme. Ning kui keegi kellelgi peale peaks kukkuma, jääb teine kodanik kehakaalult prouale oluliselt alla.

Kahjuks nägi ta läbi mo spionaaži, kui iga kord palatist möödudes üritasin kaela paigast kiigata, et näha, kas ta on ikka oma voodis või teeb jälle ettevalmistusi ümbermaailmareisiks.

Kui tema juures protseduuridega toimetasin, küsis ta millalgi: „Mis sa oled mingi öpilane ve?“ Vastasin, et tema terane vaist ei vedanud alt, olen tõesti praktikant (või siis reetis mind rinnas olnud silt..).

„Oled jah sellise näoga.“ Mul ei olnud mahti täpsustada, missugune on praktikandi nägu, aga tema olek leebus küll sekundi murdosaga, kui küsisin, kas tal on vaja jalad sisse kreemitada.

Veel toodi osakonda patsient, kes on paljudele tuntud nimi, aga kaugel sellest, kes ta varem oli. Nüüd oli ta lihtsalt inimene, keda valdas dementsus ning paaniline hirm igalt poolt maha kukkuda, mistõttu oli ta väga varmas igalt poolt kinni krabama.

Igalt.

Poolt.

Hooldaja delegeeris projekti „patsient ühest voodist teise“ ning seisis täpselt voodiraami kõrval. Kukkumishirmus patsient küll märkis ära, et tema ümber on hirmus palju naisi – nagu oleks seitsmendas taevas – aga kahjuks rikkus selle rõõmu tunne, et ta on parajasti sealt taevast alla kukkumas.

„Vello(nimi muudetud) kuule. Ma kinnitan, et sa ei kuku mitte kuskile. Aga meil on vaja sind nüüd siit voodisse siia teise saada. Aita palun nüüd natukene ise ka kaasa. Jah, ma aitan sind, aga kõigepealt lase palun mo kannikast lahti,“ kõlas projektijuht-hooldaja palve. Patsient oli vist tõepoolest kogemata haaranud teha tagumistest põskedest, sest keegi püüdis ta käsi voodiraamidelt lahti kangutada, aga tal tuli taaskord peale kukkumishoog ning vallandus haaramisrefleks.

„Aajah, arvesta sellega, et kuna ta on kogu aeg kukkumise meeleolus, siis ta kipub suvalisel ajal suvalistest kohtadest kinni krabama. Sa võid kogemata olla üks nendest kohtadest,“ kostus mul järsku selja tagant kolleegi sõbralik meeldetuletus.

Tegemist oli temaga omajagu ning kord tuli võtta ette tee protseduurile ehk siis reis-rännakule mööda Kuressaare Haiglat. See elamussõit ei olnud tema jaoks just eriline elamus, sest ta hoidis terve aeg kramplikult voodiraamist kinni ning kinnitas mulle silma sisse vaadates: „Aga ma kukun kohe LÄRTS ämbrisse.“ Ta seisundist tulenevalt võis sealt üle huulte tulla pealtnäha humoorikaid väljaütlemisi, aga tegelikult oli kogu olukord päris kurb. Tundsin talle tõsiselt kaasa.

Elu teeb vahel lollakaid pöördeid. Kuid aeg-ajalt on haiglas ka nii kangeid kujusid, kes teevad imesid ka nendega, kes olid juba ühe jalaga taevavärava trepil ning köhisid häält puhtaks, et inglikooridega liituda. Okei, natukene peab õnne ka olema."