RÄÄGIME SURMAST ⟩ See on nii ebaaus, et lilli pean tooma su hauale, mitte koju vaasi

Maris Prisko Foto: surmast.ee

"Olen kirjutamise hetkel taas siinsamas lennujaamas, kus sain täpselt kaks aastat tagasi teate, et sind enam ei ole. Õnneks ei välju lennuk samast väravast nagu tookord, sest sellega oleks vaimselt väga raske toime tulla," kirjutab saarlane Maris Prisko, veebilehe "Räägime surmast" looja.

Teate saamise hetkel sain aru, et miski ei saa enam kunagi olema endine, kuid uue reaalsusega harjumine võtab siiani aega. Sellega ei olegi vist võimalik leppida. Teist aastat järjest on oktoobrikuu muutunud talumatuks, võitlus mõtetega sinu läheneva sünni- ja surma-aastapäeva ees on kurnav.

Oleme teel su poja sünnipäevale. Kui sa vaid näeks, kui suureks ta on kasvanud… Mind häirib nii väga, et ma ei saa sulle helistada ja küsida, mida talle sel aastal sünnipäevaks kinkida. Veelgi enam teeb mind kurvaks see, et tegelikult peaksime me ju samal päeval ka sinu sünnipäeva tähistama. Selle asemel on nüüd üks segaste tunnetega päev. Jaa, ma tean, et sa ei tahaks, et me talle sel päeval oma kurbust välja näitaksime. Me ei näitagi, aga ma tean juba eos, et homme ärkan ma taas pisaratega. See on lihtsalt nii ebaaus, et ma ei saa sind kallistada ja lilli pean tooma su hauale, mitte koju vaasi.

Kallistustest rääkides… Iga kord, kui ma Saaremaale lähen, jookseb mulle sinu väike 2-aastane lokkis juustega kuldkihar avatud kätega ukse peale vastu kallistama. Ma jumaldan neid kallistusi, aga sisimas tunnen, kuidas need kallistused ei kuulu ju mulle. Need väikesed käed peaksid ümber sinu kaela rippuma. Ja ma tean, millise armastust täis pilguga sa teda vaataksid. Tean, sest tal on sinu silmad, ta on nii sinu moodi…

Aga nendega on kõik hästi. Oleme kõik neid toetamas nii kuidas oskame ja hoiame neid nagu meie enda lapsi, selle pärast ei pea sa muret tundma.

Edasi loe veebilehelt "Räägime surmast" https://surmast.ee/kiri-oele/

"Räägime Surmast" on informatiivne veebileht, mis on tänaseks juba üle aasta toetanud leinajaid ja harinud inimesi surma teemadel. Alguse sai leht saarlase Maris Prisko õe kaotuse põhjal tehtud blogist. Maris tundis, et peab selle kõik endast välja kirjutama, missiooniga et ükski leinaja ei peaks enam tundma sellist üksindust ja infopuudust nagu tema. Tänaseks panustavad veebilehe sisusse, lisaks Marisele ja elulõpu toetajale, samuti saarlasele Jane Kajule, ka lugejad ise. Elu lõpu, surma ja leina teemasid selgitavad lahti erinevate valdkondade spetsialistid ning kogemuslugusid jagavad tavainimesed.