LUUBI ALL ⟩ Paarisuhtes – ka eakate inimeste suhetes – on vägivallatseja enamasti mees

Foto: Liina Õun

Abikaasa, elukaaslase või lihase lapse vägivalla all kannatavad eakad abi enamasti ei otsi. Sageli kammitseb neid häbi või mõtteviis, et peres juhtunud asjad peavad jääma perekonda.

Kuressaare linn, 1. november 2018: 81-aastane mees pigistab oma 86-aastase abikaasa vasakut kätt, tekitades naisele valu. Samuti lükkab mees oma abikaasat nii, et too kukub paremale küljele pikali ja saab haiget.

Orissaare alevik, 24. märts 2022: 90-aastane mees lööb oma 89-aastast abikaasat vähemalt kaheksa korda rusikaga pähe ja näkku.

Pahavalla küla, 1. detsember 2022: 88-aastane mees lööb oma 88-aastast naist.

“Selliseid juhtumeid, kus eaka vägivallatseja ja kannatanu vanus on nii kõrged – üle 80 aasta –, on õnneks siiski väga väike protsent,” ütleb Kuressaare politseijaoskonna menetlusgrupi juht Priit Sepp.

Registreeritud juhtumid – jäämäe tipp?

Kui keskmiselt on politsei neil aastail Saare maakonnas registreerinud 50 lähisuhtevägivalla kuritegu aastas, siis eakate ehk 65+ vanuses kannatanutega juhtumeid on nende seas siiski vaid üksikuid: 2018. aastal üks, 2019. aastal kaks, 2020. aastal kaks, 2021. aastal samuti kaks ning 2022. aastal neli.

Ehk viie aasta peale kokku 11: abikaasa tõukas naist, kes kukkus ja sai haiget; poeg lõi isa kahvliga selga; mees peksis ja kägistas oma naist; mees ähvardas kirvega oma naist lüüa; mees lõi naist rusikaga; mees lõi naist kahel korral riideesemega; mees lõi naist käega ja tõukas; mees ähvardas naist kirvega lüüa ja lõi teda käega; mees peksis naist rusika ja käega; mees lõi naist ahjuroobiga; tütar viskas ema vildist saapaga.

Sepa sõnul on enamiku kirjeldatud 11 juhtumi korral häirekeskuse numbril 112 helistanud kannatanu ise, kahel juhul aga pereliige või lähisugulane. Valdavalt helistab siiski kannatanu ise.

“Neid juhtumeid, kus keegi pereväline inimene vägivallatsemisest teada annab, on väga vähe,” tõdeb Sepp.

Kas tuleb ette ka selliseid juhtumeid, kus eakas naine ründab oma eakat meest?

“Nende viie aasta jooksul registreeritud kuritegude hulgas selliseid juhtumeid ei ole,” märgib Sepp. “Paarisuhtes – ka eakate inimeste suhetes – näeme enamasti, et vägivallatseja on mees.”

“Kuigi statistika põhjal võiks järeldada, et vägivald eakate elukaaslaste või abikaasade vahel on siiski erandlik, võib neid juhtumeid olla tunduvalt rohkem, kui politseile teada antakse,” lausub Kuressaare politseijaoskonna piirkonnagrupi juht Minna Raun.

Minna Raun Foto: Karl Jakob Toplaan/Saarte Hääl

“Kindlasti ei näita politseis registreeritud juhtumite arv tegelikku olukorda. Lähisuhtevägivald on ju varjatud asi,” tõdeb Priit Sepp. “Võimalik, et eakatevastased perevägivallajuhtumid, mis politseini jõuavad, on tõesti jäämäe tipp, aga ka meie saame üksnes spekuleerida, mis seal koduseinte vahel olla võib.”

“Meil kõigil on ju õigus privaatsusele ja see, mis kellegi kodus toimub, ei pruugi tingimata teistele välja paistagi,” lisab Minna Raun.

Tema sõnul pole vägivaldsetes suhetes elavatel peredel võib-olla kedagi sellist lähedalgi, kes märkaks, mis seal peres toimub.

“Näiteks elab kaks eakat inimest maal oma talus, lapsed on suured, naabrid kaugel – keegi ei pruugi teada, kuidas see pere elab,” räägib Raun. “Linnas asuvates kortermajades on vähemalt võimalus, et keegi kuuleb, märkab, paneb tähele.”

Aastakümned täis vägivalda

Minna Rauna sõnul on nende perevägivalla juhtumite puhul, mis politseini jõuavad, tegemist pikaajaliste suhetega, kus inimesed on koos elanud juba aastakümneid.

“Kui on juba nii kaua koos elatud ja nii vanaks saadud, siis vaevalt et see konkreetne vägivallajuhtum, mis kriminaalasjani jõuab, nüüd esimene kord on,” lausub Sepp. “Reeglina on vägivald kestnud juba kümneid aastaid. Pigem tehakse väljakutse alles tõsisema intsidendi korral, väiksemad asjad antakse ehk andeks või lihtsalt ei juleta neist teada anda.”

Mis sunnib ohvrit nii kaua vägivalda taluma?

“Vahest on siin oma roll ka vanema põlvkonna arusaamadel,” arutleb Minna Raun. “Ilmselt suhtuvad 70–80aastased perevägivalda teisiti kui viie-kuuekümnesed. Paljud selle ajastu naised on harjunud piltlikult öeldes kõrvu lonti laskma ja kõike taluma, kartes, mis temast arvatakse, kui see, mis peres toimub, avalikuks tuleb.”

Rauna sõnul on osal eakatel aastakümnete tagant pärinev mentaliteet, et peres juhtunu jääb perekonda ja pereprobleemide korral abi ei küsita.

“Teine küsimus on see, kas sõimu ja halvustamist ning mõningal määral ka füüsilist vägivalda üldse tajutakse vägivallana või võetakse seda lihtsalt suhtlusviisina,” ütleb Raun.

Oma tööaastatest on tal meeles üks juhtum, kus üks vägivaldse mehega koos elanud vanem naine kirjeldas politseile ja prokurörile oma hetkeolukorda.

“Ta ise ei tundnud ennast kannatanuna, prokurör leidis aga, et toimunud on kuritegu,” lausub Raun.

Minna Rauna sõnul võib üks põhjus, miks eakad perevägivallast teatama ei kipu, olla seegi, et erinevate põlvkondade inimeste jaoks on erinev ka perekonna kontseptsioon.

“Nooremad inimesed lähevad lahku kergekäelisemalt,” ütleb Raun. “Kui paar on aga koos elanud nelikümmend-viiskümmend aastat, siis nende jaoks kaalub abielu väärtus olmetüli üles.”

Priit Sepa sõnul muretsevad eakad inimesed ka tuleviku pärast, mis neid pärast lahkuminekut ootaks – et “kuidas ma lähen oma kodust ära ja mismoodi ma siis hakkama saan”.

“Me ju kõik kardame seda, mida me ei tea,” tähendab Raun.

Alkohol muudab vägivaldseks

Teine eakatega seotud levinum perevägivalla vorm on selline, kus eaka ema või isaga vägivallatseb vanemaga koos elav täisealine tütar või poeg.

“Tavaliselt on selliste vägivallajuhtumite korral mängus ka alkohol,” märgib Minna Raun.

Tema sõnul tuleb ette ka seda, et kannatanu ja vägivallatseja roll vahetub – kord lööb täiskasvanud laps vanemat, teine kord jälle vastupidi.

On ka niisuguseid keerulisi laste ja vanemate vahelisi peresuhteid, kus valitseb vaimne vägivald ning tuleb ette tõuklemist. Kui tõuklemise tagajärjeks pole füüsiline valu ega vigastused, siis uurijateni sellised juhtumid ei jõua.

Ka ei kipu eakad oma laste vägivaldsusest politseisse teatama.

“See laps, kes vanainimest hooldab ja tema vastu kätt tõstab, võib ju olla selle eaka jaoks ainuke inimene, kellega ta iga päev suhtleb,” ütleb Sepp. “Kas ta ikka on valmis oma lapse kohta teatama? Ja kui ta seda teeks, mis siis edasi saaks?”

“Noorematel inimestel on vahest lihtsam suuremaid elumuudatusi läbi viia,” lisab Raun.

Sepa sõnul on kannatanud vahel ka öelnud, et ega siis teine pool – kas mees või täiskasvanud laps – alati vägivaldne ole.

“See juhtuvat vaid mõned päevad kuus, mil teine selliseks muutub – siis, kui alkoholi juuakse. Ülejäänud aja olevat ta hea inimene,” vahendab Sepp kannatanutelt kuuldut. “Et küll me elame need päevad üle.”

Kuidas eakatevahelist ja -vastast vägivalda vähendada?

“Eks siin ole fookus sama, mis perevägivallal üldse – ennetada ja märgata –, ka kõrvaliste inimeste poolt,” vastab Minna Raun.

Politsei kaudu ohvriabisse

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi peaspetsialisti Meelis Juhandi sõnul satub enamik vägivalda tunda saanud eakaid tema vastuvõtule politsei kaudu.

“Kui politsei käib väljakutse peale sündmuskohal, siis tänu politsei teavitustööle jõuab info ohvriabiteenusest inimesteni,” selgitab Juhandi. “Neid, kes ise, omal algatusel tulevad, on pigem vähe. Seni, kuni olukord pole päris kriitiliseks läinud, püütakse ise hakkama saada.”

Üks põhjus, miks vägivalda kogenud inimesed – olgu eakad või noored – sellest rääkima ja abi otsima ei kipu, on häbi, tõdeb Juhandi.

Tema sõnul jõuab ohvriabisse ka neid eakaid, kes on kogenud vägivalda oma laste poolt. “Näiteks tõstab oma isa vastu kätt täisealine perepoeg, kes ei ole oma kodu ja peret loonud,” ütleb Juhandi. Ta lisab, et enamik eakaid vägivallaohvreid, kes tema jutule jõuavad, on naised.

“Tavaliselt on need väga pikad, aastaid kestnud lood,” märgib Juhandi.

Kuidas ohvriabi kannatanuid aidata saab?

“Kõigepealt tuleb hinnata, milline on inimese konkreetne abivajadus,” lausub Juhandi. “Kindlasti on selliste lugude puhul, kus tegemist on lähisuhte- või perevägivallaga, võimalik pakkuda psühholoogi või psühhoteraapia teenust kui traumast taastumise vaimse tervise abi. Samas on vaja läinud ka näiteks naiste tugikeskuse teenust, et inimene saaks elada turvalises paigas.”

Kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamiseks kasutab Eesti ohvriabi Suurbritannias väljatöötatud MARAC-i võrgustikutöö mudelit, et ennetada vägivalla kõige rängemamaid tagajärgi – raskeid tervisekahjustusi, tapmisi ja suitsiide. Selleks tegutseb ka Saare maakonnas MARAC-i tuumik, kuhu kuuluvad ohvriabi, politsei, omavalitsuse, naiste tugikeskuse, prokuratuuri, lastekaitse ja aina sagedamini ka meditsiinivaldkonna esindajad.

Kui kellegi elu või tervis on ohus, helista viivitamatult 112

• Abivajavatest lastest teata ööpäevaringselt lasteabi telefonil 116 111
• Esmast kriisinõustamist pakub ööpäevaringselt tasuta ohvriabi kriisitelefon 116 006
• Abivajajatele on avatud nii naiste tugikeskused
• Kui ka seksuaalvägivalla kriisiabikeskused