Räägime surmast ⟩ Millele mõelda, kui inimene soovib surra oma kodus?

Jane Kaju Foto: Erakogu

"Kui varem surid pea kõik inimesed oma kodus, siis miks on see nüüd teisiti? Mis on vahepeal juhtunud, et üks elu osa on nii tugevasti muutunud? Vanasti oli surm pigem kogukonna- või peresündmus, nüüd aga on see peamiselt ikkagi meditsiiniline sündmus," kirjutab kirjutab vaimse tervise õde, elulõpu toetaja Jane Kaju.

Vanasti oli muru rohelisem…

Mulle meeldib probleemi süvenedes alati uurida ka selle tagamaid ja ajalugu. Põimin sellesse loosse veidi sisse ka oma kaotuslugu. Seda põhjusel, et õppisin selle teema kohta just läbi enda lähedase kaotuse.

Esiteks vaatame hetkeks otsa kodule ja elukorraldusele: vanasti elati maal taludes, kus oli palju ruume ja mitu põlvkonda koos. Tänapäeval on väikesed korterid linnas ning koos elavad heal juhul vaid kaks põlvkonda (vanemad ja noored lapsed).

Varem oli surnuvalvamine oluline osa nii suremise kui ka lahkunu viimsele teekonnale saatmise protsessis ehk surija/surnu oli mitu päeva kodus, lähedastest ümbritsetud. Kujutagem nüüd ette, kui midagi taolist tehtaks Mustamäe korteris, kus lisaks muudele takistustele puuduvad ka sobivad tingimused lahkunu säilitamiseks.

Eetilised dilemmad ja madal teadlikkus

Mida rohkem on meditsiin arenenud ning päästetud elude arv suurenenud, seda tavalisemaks on muutunud, et haige/eakas inimene suunatakse haiglasse või hoolekandeasutusse. Seal saavad tervishoiutöötajad neid ööpäevaringselt toetada, et nende eluiga pikendada. Ka meedia jätab tervishoiu arengust mulje, et kuna kogu aeg tuleb uusi ravimeid juurde, siis varsti justkui polegi enam midagi, mida ravida ei saaks.

Noored kolisid vanematest eraldi elama, majadest said korterid ning muutus ka töökultuur. Samas kerkis nende muutuste najal esile aspekt, mis leiab tasapisi kajastust ka meedias: kas need n-ö lisana elatud aastad on elamist ka päriselt väärt? Näiteks kas on vaja saata EMOsse “turgutamiseks” 80-aastast voodihaiget patsienti, kui tegelikult on inimene juba suremisprotsessis.

Edasi loe veebilehelt "Räägime surmast".

"Räägime Surmast" on informatiivne veebileht, mis on tänaseks juba üle aasta toetanud leinajaid ja harinud inimesi surma teemadel. Alguse sai leht saarlase Maris Prisko õe kaotuse põhjal tehtud blogist. Maris tundis, et peab selle kõik endast välja kirjutama, missiooniga et ükski leinaja ei peaks enam tundma sellist üksindust ja infopuudust nagu tema. Tänaseks panustavad veebilehe sisusse, lisaks Marisele ja elulõpu toetajale, samuti saarlasele Jane Kajule, ka lugejad ise. Elu lõpu, surma ja leina teemasid selgitavad lahti erinevate valdkondade spetsialistid ning kogemuslugusid jagavad tavainimesed.