:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
Ma ei karda põrmugi tunnistada, et olen ajast maha jäämas. Et tüdrukutega rääkides selgub alatasa, et ma ei ole perroonil sugugi üksi lahkuvale rongile järele lehvitamas, ei lohuta mind samas kuigivõrd.
Tunnen ma seda mahajäämust muu hulgas seeläbi, et niinimetatud käibetõed, mis aastate jooksul tundusid olevat kui kivisse raiutult tõesed, ei kipu enam kehtima. Meie ajal öeldi näiteks, et laps on kodu peegel. Ja ilmsesti nii oli ka. Tänapäeval see kindlasti enam nii ei ole ning sellel on mitu head põhjust.
Ma näen oma järeltulijate võsukeste pealt, et isegi siis, kui nad on sul justkui silma all ja olemas, on need tühipaljad kestad, mis aeg-ajalt mõne võileiva või friikad sisse vajutavad, endal vähemasti üks silm ikka mõnes elektroonilises vidinas. Jah, need vidinad võetakse vahel jõuga käest ära – epistli pidamise ajaks kohe kindlasti –, aga ega ta sellel ajal muust ei mõtle, kui et millal saab oma nina jälle vastu ekraani vajutada nagu põrsas moldi.
Nii magus on ärkamine košmaarist!
Pääsetee võiks olla kool, sest kuuldavasti tundide ajal ei lubata neid sinna elektroonilisse maailma sukelduda, aga mul on ka selles osas väga sügavad ja põhjendatud kahtlused, sest ei kool ega õpetajad ole enam need, mis nad olid meie ajal. Minul isiklikult läks mitukümmend aastat peale viimase kooli ukse tagantkätt kinni virutamisest, enne kui ma öistest luupainajatest vabaks sain.
Ja ma olin isegi peaaegu et rahul, et ma teinekord unes selliseid košmaare nägin, sest nii magusad olid need ärkamised ja arusaamised, et keemiaeksamile selles elus mul enam minna ei tule. Kadund Väudur (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) vahel hommikul küsis, et mis eksam sul täna öösi oli, sest ma olin rapsinud ja läbi une protestinud.
Urmas Ott, kah ju kadunuke, rääkis ühes intervjuus, et ta igatseb kohtuda tänaval oma keemiaõpetajaga, et öelda talle, et “lugupeetud õpetaja, teil ei olnud õigus”. Või kuidagi nii.
Nimelt oli õpetaja talle öelnud, et ilma keemiast aru saamata ei ole tal elus võimalik kuhugi jõuda. Ma mitte ei arva, vaid olen veendunud, et härra Ott lihtsalt plärtsus, sest loll mees ta kahtlemata ei olnud, ning esiteks on akadeemikuid pinnides kahtlemata tark teada üht-teist ka keemiast ja füüsikast ning teiseks nägid need omaaegsed koolmeistrid – no vähemasti parem osa nendest – hullupööra vaeva, et meie aju tööle panna.
Selge see, et mõnel õnnestus see paremini, teisel halvemini ja eks tuli meiegi ajal selliseid ette, kelle kupli all tundus see üldse puuduvat, mida tööle tuleks sundida.
Igatahes olen ma õnnelik, et mu elu on sellevõrra lihtsam olnud, et varakult sai selgeks: esiteks pole ma maailma naba ja teiseks on siin ilmas asju, ka raskeid ja ebameeldivaid, mis lihtsalt tuleb ära teha, ja siis eluga edasi minna. Või ülikooli mitte kippuda ja minna kaubandustehnikumi, sest nüüd tuleb mängu järgmine vana kõnekäänd ja mulle tundub, et kasvanud on põlvkonnad, kes sellest ka siis aru ei saa, kui see neile lahti seletada.
Minu vanaema korrutas ühtepuhku manitsevalt: “Suu tuleb seada sekki mööda.” Veersekk oli selline kaheosaline pikk riidest kott, millega vanasti toit päeviliseks käies või heinamaale ja põllule kaasa võeti. Selle kõnekäänu mõte on, et süüa saab niipalju, kui toitu on. Ma võin teistpidi ka seletada – süüa ei saa seda toitu, mida ei ole. Jah, saab laenuks küsida, aga siin ütleks mu memm et “laenuleib ja laastutuli…”. No nüüd said vist ka aeglasema taibuga lugejad pihta.
Maeimäletakuimitmest protsendist ei piisa
Ma kirjutan seda sellepärast, et ma vaatasin siin ükspäev televiisorist üht õpetajat kõnelemas. Olgu peale, et tal oli pool pead kiilaks aetud ja osa kaelast täis tätoveeritud nagu madrusel. Olgu, et tal olid mingid rauast asjad läbi nina, rõngad läbi kulmude ja läbi huule ja vist oli läbi põse ka mingi ora. Moodsad ajad, ma saan aru.
Tegelikult ei saa, aga see selleks, kuid ma kujutan ette, et vähemasti selle kooli õpilaste vanematel läheb juba õige lähemas tulevikus (kui mitte olevikus) raskeks oma järeltulijatele seletada, miks pole vaja rõngaid näkku ajada. Mind pani hoopis mõtlema selle noore daami jutt. Ta seletas, et nemad, st õpetajad, peavad streikima hakkama, sest sellest maeimäletakuimitmest protsendist ei piisa, olgu olla maeimäletakuimitu protsenti. Või muidu.
Ja ma nüüd juba mitu päeva käin ja ei saa lahti sellisest pildist: on suur pood ja kaubast lookas riiulid ja nende riiulite vahel vähkreb maas seesama rõngastatud pedagoog, ta pillub asju riiulite alla ning jonnib ja röögib. Lipsustatud ametiühingu tegelinski seisab eemal ja muheleb võidukalt.
Aeglase taibuga lugejatele ma seletan jälle teise nurga alt. Kui teil on lapsi ja nad käivad koolis, siis võib vabalt olla, et neid õpetavad inimesed, kes lihtsalt ei saa aru, et suu tuleb seada sekki mööda.
Aidaku meid – maiteakes.
Teie Senta Obustkoppel (neiuna Eespea)