PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Miks õpetaja pillub poes asju riiulite alla ning jonnib ja röögib?

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Ma ei karda põrmugi tunnistada, et olen ajast maha jäämas. Et tüdrukutega rääkides selgub alatasa, et ma ei ole perroonil sugugi üksi lahkuvale rongile järele lehvitamas, ei lohuta mind samas kuigivõrd.

Tunnen ma seda mahajäämust muu hulgas seeläbi, et niinimetatud käibetõed, mis aastate jooksul tundusid olevat kui kivisse raiutult tõesed, ei kipu enam kehtima. Meie ajal öeldi näiteks, et laps on kodu peegel. Ja ilmsesti nii oli ka. Tänapäeval see kindlasti enam nii ei ole ning sellel on mitu head põhjust.

Ma näen oma järeltulijate võsukeste pealt, et isegi siis, kui nad on sul justkui silma all ja olemas, on need tühipaljad kestad, mis aeg-ajalt mõne võileiva või friikad sisse vajutavad, endal vähemasti üks silm ikka mõnes elektroonilises vidinas. Jah, need vidinad võetakse vahel jõuga käest ära – epistli pidamise ajaks kohe kindlasti –, aga ega ta sellel ajal muust ei mõtle, kui et millal saab oma nina jälle vastu ekraani vajutada nagu põrsas moldi.