PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Mitte miski ei ole igavene. Peaaegu

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Kes kadund Väudurit (pr Obustkoppeli varalahkunud abikaasa – toim) vähegi tundis, see teab, et koonerdamist talle küll süüks panna ei saanud ja minu isikliku arvamuse kohaselt oli ta tihtigi liiga lahke käega.

Aga abieluõnne ja kodurahu huvides ei läinud ma seda muidugi talle nina peale kirjutama. Enamasti. Küll oli ta selle geenimutatsiooni kandja, mille idud minu tähelepanekute kohaselt istuvad pea kõigil saarlastel kuskil seljaüdis ning mis vähemasti viimase ajani on olnud põlvkondade ülene. Ja selleks on vastumeelsus ära visata asju, mis iseenesest on tarbetuks muutunud, olgu siis sellepärast, et nad on rikkis või siis ei leia nad enam sihipärast kasutust. Nagu karuäke.

Mul ei ole Väuduri taaskasutusprojektidest kahtlemata täielikku ülevaadet, aga seda ma küll tean, et näiteks iidse Vene tolmuimeja Raketa mootorist sai saeketi teritamise käi, selle kestast kasutatud õli nõu, voolikujupid on kasvuhoone tuulutusakna küljes jne, jne. Ehk siis säästlik ja roheline mõtteviis võib olla küll suur avastus maailmas, aga mitte saarlaste jaoks.