VILLU KANGUR ⟩ "Arvasin, et mind võetakse Muhus nagu tavalist linnaidikat"

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Sain, mida pikalt ihkasin. Muhulaseks tagasi tulla oli lihtsamast lihtsam. Eriti kui seal on su juured. Laseks need suurlinnad nüüd mind aga ka lõplikult lahti!" kirjutab muhulane Villu Kangur.

Esimene oasta Muhus polnd sugugi raske. Pigem tüki kergem kui kogu senine elu. Aga tuli ikka vahepisteid. Elon Muski Hyperloop, millega toru kaudu kiiresti teise kohta saab, olla ka vist juba ära surnd. Halleluuja!

Kuid mul on nüüd praamid kestvalt koduaknas. Pole seda sitta meitel vajagi! Ent see õhksoojuspumpade regullimine äpi kaudu mujalt ilmast on küll kuradist. Pigem ikka kestvalt kohapeal kodus ahjusid kütta, muidu kisub silmad kuivaks. Sest neid on inimesel vaja mitte nutuks, vaid naeratusteks…

Omaks võetud

Olen möödunud aasta jooksul Muhust ära käinud vaid olude sunnil. Kokku viis raksu. Ikka klassikokkutulekud, egotripi pikendusega iluluulelugemised, träni vedamine linnast jne. Need kestsid küll vaid paar päeva. Hilissügisel tuli pikem vahe seoses soojal maal käimisega sisse. Aga nojah, isegi tänavakoerad sõid seal ju arbuuse ja meloneid…

Enda elus juhtus aga nii, et iiri setter Blagomir suri augustis Lallil vanadusse ära. See minek kestis tal vaid kolm nädalat. Poiss sai, mida tahtis: õnneliku raugapõlve. Aga kuldne retriiver Lumi jäi väga üksikuks. Kassist talle abi ei olnud.

Blagomir läks ilusasti Muhu mulla alla. Vana auguga korstnakivi sai ta lilleklumbi ümber. Ent: lahkudes ja saabudes räägin temaga ikka ja alati.

Antud hetkel oleme ta uue suguvennaga juba aastavahetuseks Muhus. Mitte talvitumas, vaid päriseks. Tõin siis vahepeal jõuludeks Rootsist ära ta sookaaslase. Jälle üle mere minek, Muhust mandri kaudu. Harjutame end siin parasjagu käskude ja keeldudega. Ent… vabadus kaalub kõik üles!

Kui ma Muhusse kolisin, arvasin, et mind võetakse siin nagu tavalist linnaidikat. Et varsti viskab sul ehk kõik üle…

No ei ole nii! Kodu, mis kodu! Kogukondlik. Ja armas.

Ma ei pea naabritele kunagi seletama, et kui olen kusagil ära, on tuled mu aknas vaid need eemalt süüdatavad moodsad lambid, mis aitavad pätte peletada. Nad hoiavad mu elamisel kenasti pilku peal. Ma ei pea seda Muhu valla elanikuna selgitama, et mul on kodutee lumest alati lahti. Ma ei pea… ma tahan. Sest ma olen juurtelt tupenurmlane. Sellise nimega koht siis mul hingepidemeks. Arvan, et olengi seepärast normaalne, et mu nännenännenännel sündis üks laps heina niites üsast kahe kiviaia vahele. Kas ta ka pea peale kukkus, ma ei tea. Arvan, et olen vist ise ka nii sündinud! Kes teab? Loodan. Keik sie eluetaloon oo Lalli Tooma Villuga võrreldes nüid irmpsalt lahe!

Lõhnast

Olen ahelsuitsetaja. Mu Muhus elamise põhiprobleem on sigaretid. Vanavanemal oli kapi otsas kestvalt 10 pakki sigarette Kosmos. Maksid vist 6 kopikat pakk. Ta ise ei suitsetanud. Aga need olid Situ-Leeni ja teiste sõbrantside jaoks. Eks tal seal oli varuks mingit jooki ka. Panime naabri-Antsuga end neist lapsena esimest korda purju. Ja benediktiini tuli suveniirpudelist lisaks ka.

EV kõige karmim seadus on tubakaseadus. Ei kaeba. Elan nüüd nii, et suitsud ja kärakas peavad olema pidevalt kodus riiulis. Muidu mine tea mis juhtub? Kõik kontrolli all. Jabur?

Aga internet peab olema. Ilma selleta ei saaks ju tööd teha. Vuata märksõna "lollakas".

Tegelikult meeldib mulle aga üle kõige kalalõhn. Igas kui maailma punktis. See ajab mu peast alati täiesti segi. Midagi vist on geenides ikka alles.

Valget viina ei armasta ma muidu kui matustel. Õlut aga küll. Haisva adru hõng on pärituulega ent mu suurim õnn. Samuti kui lambasitt. Ja lehmasitta astun meeleldi täisjalaga. Viimati küll katsetasin uiema aa mooduveistega ja suure varbaga. Täislaks! Sama soe.

Kui asi on tõepoolest nii, siis on elu nagu okei, või mis?

Ma väga palun, et need lapsepõlveaistingud meil kunagi kuhugi ei kaoks!

Vesi on alati lahti

Mul on koduaknast nüüd merevaade, mida kirjeldada ei suuda. See ime muutub seal iga jumala tund. Parem kui jõulutuled!

Sügisel võtsin paar mahakukkunud kadakat rannaniidult maha. Proua ütles, et sa laiendasid oma perspektiivi veelgi. Ei ole nii!

Loodus tõi lume alla õunu, mida ma ei suutnud enne seda ära korjata. Koerad leiavad need igalt poolt üles ja pasandavad suurest õnnest pätse, mis on suuremad kui nende pea. Ma ei pane neile kätt vahele! Koerapojad on paremad ikka kui metssead.

Aga nüüd mõistujutt: kusta oma kodurannas allatuult on sama hea kui kusta ka pärituult! Sest ainult tuul on see, mis sealjuures muutub! Selleks pole aga vaja üle õppida.

Soovin kõikidele maailma saarerahvastele veelgi suuremat õnne, kui mind on tabanud! Olge munukesed!

Nii vähe ja nii palju on ikka õnneks vaja. Aga elu on alati sama lihtne nagu su kodusaar!

Kui elu on tõepoolest nii lihtne, siis ei oska ma seda isegi salmides kirjeldada… Head uut aastat kõik, kellel meri ja saarerahvaste imeline naljasoon on alati veres!