/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2023/12/30/15807630t1hc538.jpg)
Tänase, 2023. aasta viimase SH 15. leheküljel on lauamäng, mis võtab lõppeva aasta kenasti kokku. Hiina kalendri järgi elame musta veejänese aastal ja meie kandis räägiti veest sel aastal palju. Suurvesi, joogivesi, veereostus, põhjavesi, kloorivesi…
Saarte Hääle veebis ilmunud lugudest kogus kõige rohkem lugejaid, ligi 60 000 maikuine uudis Kuressaaret tabanud kõhutõvelainest.
Täna saame rõõmustada, et veevärgi ultraviolettvalgusti päästab edaspidi joogivee klooritamisest, kuid samal ajal peame ikkagi tõdema, et käest lasti võimalus selgeks teha, kelle tegevuse või tegevusetuse tulemusena Kuressaare vesi maikuus reostus. Veereostusega tekkinud kahju on hoomamatu ja kestab siiani, leiab tänavune aasta ettevõtja Robert Pajussaar (lk 12–13).
Septembris sai Saaremaa valla koalitsiooninõukogu kirja ühelt linnakodanikult, kes tegi ettepaneku võtta veevärgi reostuse pärast vastutusele kõik asjaga seotud ametnikud. See oli küll äärmuslik pakkumine, kuid vastutuse küsimus ei ole sugugi ebaoluline. Arutelu teine äärmus on ju see, et vallavalitsus tunnistab üsna otsesõnu, et küllap ei õnnestugi süüdlast või vastutajat teada saada. Kui paljud saarlased lepivad ega küsi, kes ja miks õige aja maha magas.
Eelolevatel aastatel on musta vee teema üha teravam. Maapind ja põhjavesi on aastakümnete jooksul reovee kontrollimatu maasse laskmisega rikutud. Valla- ja riigiametnikud ei ole siiani pehmelt öeldes eriti midagi teinud. Nüüd on viimane aeg.
Head uut, vähem juttu ja rohkem tegusid!