Madis Jürviste Kas Aavik oli keelemudija?

Merit Karise
, Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumi arendaja
Copy
Madis Jürviste.
Madis Jürviste. Foto: Jake Farra

​Detsembri keskel käis Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumi vestlusõhtul Madis Jürviste, Saaremaal elav Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kes rääkis vanimatest sõnadest, sõnaraamatutest ja muidugi saarlasest Johannes Aavikust, kelle elutööst ilmus eelmise aasta lõpus Tallinna Ülikooli kirjastuselt seni mahukaim uurimus, prof Antoine Chalvini “Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus”.

Kuidas sa avastasid sõna?

Meie vestlusõhtu juhtlauseks on “Alguses oli sõna”. Nii on olnud ka minu elus: alguses oli sõna. Kaheksa- või üheksa-aastasena uurisin tihtipeale kodus ühte väikest kahesuunalist eesti-prantsuse, prantsuse-eesti sõnastikku. Mõtlesin, et selles vahvas sõnastikus on maailma kohta väga palju asju kirjas ja oleks tore, kui minagi saaksin kunagi mõne sellise raamatu koostada. Tol ajal ma muidugi ei teadnud, mis on leksikograafia, kes on leksikograaf ja kuidas sõnastikke koostatakse, aga omal moel jäi see mõte mu hinges kõlama.

Palju aastaid hiljem suundusin Tartu Ülikooli romanistikat õppima ja samal ajal hakati koostama suurt eesti-prantsuse sõnaraamatut. See ettevõtmine äratas minus suurt huvi ja mul avanes võimalus oma ammune soov teoks teha. Sealtpeale olen sõnastike ja nende koostamisega rohkem seotud olnud Eesti-Prantsuse Leksikograafiaühingus ja ka Eesti Keele Instituudis.

Kuidas sa Saaremaale sattusid ja mida sa siin teed?

Saaremaal on hästi toetav ja meeldiv elukeskkond. Ja eks me kõik teame, et siin kulgeb aeg sootuks teises rütmis. Mu emapoolne suguvõsa pärineb Saaremaalt ja Muhust. Lapsepõlves veetsin väga palju aega Saaremaal, kõik suved ja pikemad koolivaheajad. Kui võimalus avanes, tulin siia elama. Nüüd töötan Eesti Keele Instituudis ja õpin Tartu Ülikoolis, aga elan siiski Saaremaal.

Mis oli üldse esimene sõna – kas sõnauurijatel on pakkumisi?

Seda võime ainult oletada, aga paljud keeleteadlased arvavad, et need võisid olla loodushelisid ja -hääli jäljendavad ehk onomatopoeetilised sõnad. Sulin-vulin, pauh ja muud sellised. Verbaalne keelekasutus sai tekkida alles siis, kui inimesel oli kujunenud artikulatoorne aparaat, žestidest enam ei piisanud ja oli vaja kasutusele võtta midagi tõhusamat.

Mis hetkel või mille tõttu tekkis inimestel tunne, et nüüd võiks sõnu järjest kirja panna mingisuguse loogika alusel, kui sinu erialale – leksikograafiale – lähemale jõuda?

Esimesi jälgi sõnastike eelkäijatest võime leida päris ammustest aegadest, sumerite kiilkirjas tahvlitelt ligi 5000 aasta tagusest või õieti veelgi varasemast ajast. Kõigepealt küsigem, mis üldse on sõnastik? Sõnastik on oma olemuselt kindlas järjestuses infoüksuste loetelu, kus iga üksuse kohta on midagi öeldud. Päris esimesed n-ö protosõnastikud ei öelnud palju sõnade kohta, vaid olid pigem lihtsad loetelud.

Ajapikku tekkisid ka kakskeelsed sumeri-akadi sõnaloendid, hiljem glossaarid (tundmatuid sõnu seletavad sõnastikud – toim) ja veel hiljem juba meilegi tuttavad sõnastikud. Esimene teadaolev ja säilinud eesti keelt sisaldav sõnastik on aastast 1637. Tõsi küll, see on teadaolevalt esimene eesti keelt sisaldav sõnastik, sest mitte miski ei välista, et ka varem võis selliseid sõnastikke olla – enne luterluse aega katoliiklastel ja miks mitte ka siinsetel dominiiklastel. Selle kohta ei saa me siiski midagi kindlat öelda, kuna nende kohta puuduvad meil andmed.

Esimene, kellest sai alguse eesti leksikograafia, oli Heinrich Stahl, ja nii tema sõnastik (1637. aastast) kui ka hilisemad olid kakskeelsed saksa-eesti ja eesti-saksa sõnastikud. Eestlastega polnud neil sõnastikel siiski suurt midagi pistmist, kuna tegu oli saksa vaimulike koostatud ja samamoodi saksa emakeelega vaimulikele mõeldud keeleõpetuste ja sõnastikega, mille eesmärk oli õpetada siinsetele vaimulikele eesti keelt, et nad oskaksid kantslist kohalikus keeles jutlusi pidada. Hoopis iseasi on, kui palju eesti talupojad neist jutlustest aru said.

Neid vanu allikaid lugedes jäid ühe tähelepanekuna silma mitmesugused mõiste nõid tähistajad. Lummaja, kaeja, võlu, tuleroog jms. Aastatel 1637–1780 ilmunud sõnastikes on neid vähemalt paarkümmend. Märkasin, et saksa keeles on neid väga sageli tähistatud sõnadega Zauberer või Hexe ehk lihtsalt üldtähistajaga nõid. Eesti kaeja tegi siiski midagi muud kui lummaja, ja lausuja tegi hoopis midagi kolmandat.

Kõik need sõnad tähistavad erisuguseid nõidu. Kõigil neil nimetustel on erisugune sisu. Tõsi küll, hiljem olen leidnud vihjeid selle kohta, et need paarkümmend nimetust olid tõenäoliselt vaid väga väike osa kogu nõiaameti-leksikast ja tegelik keelekasutus oli palju-palju mitmekesisem. Sõnastikesse kaasati neid sõnu ilmselt selleks, et talupoegi ketserlikest tegudest eemale hoida.

Kui sul endal oleks võluvõim nagu nõial, mida sa eesti keeles muudaksid?

Meil kõigil on see võluvõim tegelikult olemas. Iga kord, kui me midagi lausume, võlume maailma. Oma sõnade, lausete ja lausungitega teeme omal moel iga kord midagi üleloomulikku, loome maailma enda ümber. Nii et küsimus ei ole pigem mitte selles, mida me peaksime eesti keeles muutma, vaid selles, kuidas me keelt kasutame.

Foto: Erakogu

Kes oli Johannes Aavik tänapäeva mõistes?

Kui tänapäeval on kombeks rääkida suunamudijatest, siis Aavik oli omamoodi keelemudija. Antoine Chalvin selgitab oma raamatus väga hästi, miks see Aaviku puhul töötas: kogu tema tegevus oli äärmiselt läbimõeldud. Neist uuendustest, mis ei läinud läbi, olid enamik ta enda silmis vähemtähtsad. Tal oli oma kirjastus. Ta ise tõlkis kirjandust, lasi õpilastel ja üliõpilastel tõlkida, kommunikatsioon oli väga hästi paigas. Ta oli endale selgeks teinud, kuidas tutvustada ideed, et üks või teine keelemuudatus tuleb kasutusele võtta. Küllap just see oli tema uuenduste edukuse üks suuri eeldusi.

Mõnegi Aaviku soovitatud, aga kasutusele võtmata jäänud uuenduse järele tunnen tegelikult vajadust. Näiteks no-genitiiv. Vajadusega sellise väljendusviisi järele on kokku puutunud kõik, kes on tõlkinud prantsuse ilukirjandust, ja prof Chalvin on sellest oma raamatus hästi kirjutanud.

Samuti võiks eesti keeles olla kasutusel Aaviku soovitatud grammatiline re-tulevik. Mitte et “lähen Tallinna” – ei tea, kas kohe praegu või kunagi hiljem –, vaid “läheren Tallinna”, tähendab mitte praegu, vaid edaspidi, millalgi tulevikus. Aaviku-sarnaseid keeleuuendajaid võiks olla ka tänapäeval, aga see eeldaks ennekõike väga suurt autoriteeti keeleküsimuste alal. Neist mõjuritest, tänu millele Aaviku uuendused kasutusele võeti, on Chalvin väga põhjalikult kirjutanud.

Kui AI oleks Aaviku asemel – Aivik – , et anname ülesande ja tulistab keeleuuendusi? Aavik ju hüüdis, et keel on riist, keel on masin. Aavik ja keeletehnoloogia peaks tänapäeval väga hästi kokku kõlama?

Ei, siin on mõistetes segadus tekkinud, ehkki Aavik ise on selle väga selgelt lahti kirjutanud. Keel on masin küll, aga vaid metafoorselt. Chalvin sõnastab seda nõnda, et Aaviku võrdluses on keel ja masin võrreldavad küll funktsionaalsuse poolest, aga mitte funktsioneerimise poolest. Masina eesmärk, AI eesmärk on jõuda teatava tulemuseni. Auto eesmärk on viia inimene sihtkohast A sihtkohta B.

Keel on samamoodi vahend eesmärgi saavutamiseks, ent me ei saa rääkida sellest, et keelel on (hammas)rattad ja mutrid nagu masinal või et keele sees oleks AI-ga või õieti praeguses kontekstis keelemudelitega võrreldav ülipeen algoritm. Aga et sellest paremini aru saada, soovitan kõigil ka Aaviku enda tekste lugeda.

Kas sa tahaksid lõpetuseks veel midagi öelda?

Viitasin juba ennist, et sõnu ja lauseid kasutades me loome reaalsust enda ümber. Kui sõna on kord välja öeldud, ei saa me seda enam olematuks teha. Kirjalikku teksti luues saame vajutada kustutamisnuppu või käsikirjalises tekstis kasutada kustutuskummi, aga iseäranis välja öeldud sõna ei saa mitte mingil moel enam tagasi võtta.

Viimatiste valimiste eel läks lendu ühe tuntud poliitiku lause “Lugege mu huultelt... “ ja me kõik mäletame, kui palju “ülekirjutamist” see väljaütlemine hiljem nõudis. Algne lõuendile kantud värvitäpp, mille oleme oma sõna või lausungiga loonud, ei kao: me peame sellele peale kandma aina uusi kihte, peame ikka ja aina oma loomingut täiendama. Ja sõna abil loome reaalsust enda ümber päris füüsiliselt. Kahjuks me tihtipeale lihtsalt ei mõista, et sõnal on tohutult suur vägi.

Tagasi üles