Esimene, kellest sai alguse eesti leksikograafia, oli Heinrich Stahl, ja nii tema sõnastik (1637. aastast) kui ka hilisemad olid kakskeelsed saksa-eesti ja eesti-saksa sõnastikud. Eestlastega polnud neil sõnastikel siiski suurt midagi pistmist, kuna tegu oli saksa vaimulike koostatud ja samamoodi saksa emakeelega vaimulikele mõeldud keeleõpetuste ja sõnastikega, mille eesmärk oli õpetada siinsetele vaimulikele eesti keelt, et nad oskaksid kantslist kohalikus keeles jutlusi pidada. Hoopis iseasi on, kui palju eesti talupojad neist jutlustest aru said.
Neid vanu allikaid lugedes jäid ühe tähelepanekuna silma mitmesugused mõiste nõid tähistajad. Lummaja, kaeja, võlu, tuleroog jms. Aastatel 1637–1780 ilmunud sõnastikes on neid vähemalt paarkümmend. Märkasin, et saksa keeles on neid väga sageli tähistatud sõnadega Zauberer või Hexe ehk lihtsalt üldtähistajaga nõid. Eesti kaeja tegi siiski midagi muud kui lummaja, ja lausuja tegi hoopis midagi kolmandat.
Kõik need sõnad tähistavad erisuguseid nõidu. Kõigil neil nimetustel on erisugune sisu. Tõsi küll, hiljem olen leidnud vihjeid selle kohta, et need paarkümmend nimetust olid tõenäoliselt vaid väga väike osa kogu nõiaameti-leksikast ja tegelik keelekasutus oli palju-palju mitmekesisem. Sõnastikesse kaasati neid sõnu ilmselt selleks, et talupoegi ketserlikest tegudest eemale hoida.
▶Kui sul endal oleks võluvõim nagu nõial, mida sa eesti keeles muudaksid?
Meil kõigil on see võluvõim tegelikult olemas. Iga kord, kui me midagi lausume, võlume maailma. Oma sõnade, lausete ja lausungitega teeme omal moel iga kord midagi üleloomulikku, loome maailma enda ümber. Nii et küsimus ei ole pigem mitte selles, mida me peaksime eesti keeles muutma, vaid selles, kuidas me keelt kasutame.