/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/02/09/15877126t1hbf5c.jpg)
Rohkem kui aasta ahistavat jälitamist taluma pidanud naise sõnul pole ta politseist võhivõõra mehe järjekindla tegevuse vastu mingit abi saanud.
Ahistaja muutis naise elu põrguks ⟩ “Meeldid mulle mis ma teha saan.”
“Tean jah imelik.... aga vahel väljas võiks ju käia... kino, sushi, äkki varsti tuleb külma saaks uisutamas käia. Ja kui paha tuju saame kokteile teha jää ja sidruniga.”
Nii kirjutas ahistaja mullu 22. detsembril saadetud ning vigadest kubisevas sõnumis. “Jah/ei vastuse peale vastusest piisab sest ma lähen närvi vaikselt su igno peale.”
“Meeldid mulle mis ma teha saan... kummitad mind isegi magamaminnes ja unenägudes,” teatab ta ühes jaanuarikuises läkituses.
Sõnumid pole ainus viis, millega mees on püüdnud Kuressaare äärelinna ühes kortermajas elava 40+ vanuses Kristiina (nimi muudetud – toim) tähelepanu võita.
“Ta on ennast kurssi viinud sellega, kus ma töötan, mida vabal ajal teen, kes mu laps on, millega mu vennad tegelevad... Ja loomulikult annab ka mulle teada, mis ta minu kohta välja uurinud on,” ütleb Kristiina.
Naise sõnul on võõra mehe terror kestnud juba poolteist aastat ega näita raugemise märke.
“Ma ei tunne seda inimest,” rõhutab Kristiina. “Arvan, et kui ta mulle tänaval vastu tuleks, ei saaks ma arugi, et just tema on see, kes mu elu põrguks muutnud on.”
Praeguseks teab naine, et ahistajaks on 23-aastane noormees, ning on välja selgitanud ka tema isiku. Nimetagem meest Juliuseks (Saarte Häälele on tema ees- ja perekonnanimi teada – toim).
“Ma ei saa aru, miks ta just minu sihikule võttis – minuga võrreldes on ta alles laps!” lausub Kristiina.
Oma sõnul pidas ta õigeks ajakirjanduse poole pöörduda, kuna arvab, et sarnasesse olukorda sattunuid on teisigi.
Mees, kes “on peidus”
Lugu sai alguse üle-eelmise aasta sügisel, kui Kristiina avastas oma postkastist kleebitava märkmepaberi justkui lapse käekirjas kritseldatud tekstiga. Naine ei hakanud isegi vaatama, mis seal kirjas oli, arvates, et paberi on postkasti pannud mingid lapsed.
Siis aga leidis Kristiina postkastist joonistuse, kus oli kujutatud tema autot ja sellel ilutsevat Saaremaa ralli kleepsu. Veidi aega varem oli sõbranna juhtinud Kristiina tähelepanu sellele, et kleeps oli tema autolt kadunud.
“Arvasin, et ju siis mõni laps on selle ära võtnud,” räägib Kristiina.
Postkastist leitud autopildil oli joonistatud kleepsu juures aga nool ja lause “See on peidus”. Kes joonistuse autor olla võis, polnud Kristiinal aimugi.
Järgmisena sai naine ruudulisele paberile kirjutatud kirja, kus anti teada, et kui Kristiinal on tarvis autot remontida, on see talle tasuta. Teksti autor lisas, et on praegu veel “peidu sees”. Lisatud oli ka loetamatuks soditud telefoninumber.
“Tundsin, et olukord kisub juba imelikuks,” ütleb Kristiina. “Ma ei kujutanud ette, kes see inimene olla võiks, aga ometi teadis ta, kus ma elan ja millist autot kasutan.”
Mullu talvel oma sünnipäeval, kui Kristiina trennist koju jõudis, oli trepikotta tema ukse kõrvale aknalauale jäetud potilill, järgmisel hommikul lisandunud suur šokolaaditahvel, nädala pärast aga lastele mõeldud politseiteemaline mängukomplekt. Naabrid samalt korruselt kinnitasid, et neil pole selle kraamiga midagi pistmist ja nemad ei tea, kes selle tõi.
/nginx/o/2024/02/09/15877125t1h0e02.jpg)
Helistab ka öösiti
Kristiina järeldas, et kirju on saatnud ja kingitusi jätnud keegi sama maja elanikest – maja välisuks on ju lukus ja sisse pääseb kiipi kasutades.
Kui tähelepanuavaldused mullu kevadel mõneks ajaks lakkasid, järeldas naine, et äkki oli joonistuse ja kirjade autor üks üürnik, kes märtsi lõpus minema kolis. Tagantjärele pole Kristiina aga isegi kindel, kas ta selle üürnikuga üldse kunagi näost näkku kohtunud on.
“Ainus kord, kui see juhtuda võis, oli ühel õhtul, kui koju jõudsin ja üks noormees mulle maja välisukse lahti tegi,” arvab Kristiina. “Ütlesin: “Oi, aitäh, nii viisakad noormehed!” ja unustasin asja.” Samas pole Kristiina sugugi kindel, et just see ukseavaja tema hilisem ahistaja oli.
/nginx/o/2024/02/09/15877232t1h0556.jpg)
Mullu sügisel algas terror taas
Seekord interneti kaudu. Mees saatis Kristiinale sõbrakutseid ja südame-emotikonidega sõnumeid.
Ühel oktoobriõhtul helises Kristiina telefon. Kuigi number oli tundmatu, võttis naine kõne vastu – mine tea, ehk helistab keegi töö pärast. “Kes sa oled?” uuris meeshääl Kristiinalt. “Vastasin, et kuna tema helistab mulle, oleks viisakas kõigepealt ennast tutvustada,” meenutab naine.
“Kas sa oled Kristiina?” küsis mees, mispeale teatas naine, et ei vasta sellisele küsimusele. “Kui küsisin, kes ta ise on, tuli vastuseks: “Ma olen peidus.”,” lausub Kristiina. “Siis sain aru, kellega tegu!”
Naine ei salga, et kostitas meest vägagi krõbedate sõnadega ja käskis end rahule jätta.
Ometi püüdis ahistaja talle kümne minuti pärast uuesti helistada. Kui naine kõnele ei vastanud, hakkas mees teda sõnumitega pommitama, teatades: “Sa oled vastik!” ja “Sina alustasid!”
Kristiina sõnul helistab Juliuse-nimeline mees talle ja saadab sõnumeid suvalistel aegadel, ka öösiti.
“Jääb mulje, et ta on pidevalt kusagil läheduses ja jälgib meid, sest teab täpselt, kus mina või mu laps jälle käinud ja mida teinud oleme,” ütleb Kristiina.
Naise kinnitusel ei vasta ta mehe helistamistele ega sõnumitele – et ahistajale mitte lootust anda. Ometi pole sellest olnud mingit tolku.
Majanaabrid teavad Kristiina murest ning on ahistaja sõidukit – mis on tuvastatav erilise numbrimärgi järgi – korterelamu lähistel liikumas näinud, kuigi mees ise elab praegu hoopis linnast väljas, teiselpool Kuressaaret.
Lootus lahendusele tekkis pärast Saarte Hääle sekkumist
Politsei võttis Kristiinaga ühendust alles selle nädala neljapäeval – pärast seda, kui Saarte Hääl oli politseilt ahistamise teemalisele loole kommentaari palunud.
Sama päeva hilisemas telefonikõnes andis politseinik Kristiinale teada, et nad käisid Juliusega vestlemas. Mees põhjendanud oma tegevust sellega, et tal on Kristiina vastu tunded, ning tema arvas, et tunded on vastastikused.
“Politsei veenis Juliust, et need tunded ei ole vastastikused ning ta ei tohi minuga mingit kontakti võtta – see on keelatud,” vahendas Kristiina korrakaitsjalt kuuldut. “Eks saab näha, kas ta võttis politseid kuulda.”
Kristiina sõnul soovitas politsei tal kohe, kui Julius midagi ette võtab, helistada hädaabinumbril 112. “Kui ma aga lähenemiskeeldu tahan, pean seda asja ajama ise, kohtu kaudu,” ütles Kristiina.
Puudub kuriteokoosseis?
Kuna ahistaja poolsegase tekstiga sõnumid olid muutunud juba igapäevaseks ja asi läks aina hullemaks, otsustas Kristiina tuttavate soovitusel tänavu jaanuari algul lõpuks politseisse minna, et mehe kohta avaldus esitada.
Naise hinnangul oli see väga ebameeldiv kogemus. Kristiina sõnul on kummaline juba ainuüksi see, et avalduse esitamiseks tuleb uurijale kõigepealt fuajeest lauatelefonilt helistada ja kõigi ruumis viibijate kuuldes teatada, mis on põhjus, miks üldse politseisse tuldi.
“Isegi mina oma murega tundsin end väga ebamugavalt, aga mida tunneb koduvägivalla või vägistamise ohver?” küsib Kristiina. “Kas tõesti ei saa muudmoodi, kui peab selliseid asju avaldama publiku kuuldes?”
Kristiina sõnul kuulas uurija – kes naise väitel end isegi ei tutvustanud – ta ära ja küsis, kas ahistaja on teda ähvardanud või ohtlik.
“Ähvardanud ta ei ole, aga kust mina peaksin teadma, kas ta on ohtlik või mitte?” pahandab Kristiina. “Ega ma enda pärast karda, vaid oma lapse pärast!”
Naise hämmastuseks teatas uurija talle, et selles juhtumis kuriteo koosseis puudub ning soovitas ahistajast lahtisaamiseks mehe kõned ja sõnumid lihtsalt blokeerida.
“Kui sellega kogu jama läbi saaks, oleks ju väga lihtne, aga ta on järjekindel,” kostab Kristiina uurija soovituse peale. “Kuidas saab sellega tagada, et ta mingeid muid variante ei otsi? Äkki on tal isegi meie maja ukse kiip alles – ma ju ei tea seda.”
Kristiina leppis uurijaga kokku: tema saadab Juliusele sõnumi, kus keelab endaga ükskõik, mil viisil ühendust võtta, politsei aga helistab mehele ja räägib temaga.
Kristiina saatiski sõnumi, öeldes selles välja kõik, mis ta ahistajast arvab. Uurija võttis naisega ülejärgmisel päeval ühendust ja ütles, et rääkis Juliusega ning see lubanud Kristiinat enam mitte tülitada.
/nginx/o/2024/02/09/15877279t1h7895.jpg)
/nginx/o/2024/02/09/15877281t1hd95f.jpg)
Lõhkine rehv ja kadunud suusk
Rahu püsis aga vaid mõne päeva. Kui naine hommikul pärast nädalavahetust autosse istus ja sellega tagurdama hakkas, läks rehv sisinal tühjaks.
“Mul ei ole asitõendeid, et just Julius mu auto ratta alla midagi pani, aga remonditöökojas öeldi, et rehvil on tavapärasest suurem sisselõige,” lausub Kristiina. Nädala pärast avastas Kristiina, et tema üks suusk oli auto kastist kadunud.
“Varas oleks kõik ära viinud – nii minu kui ka lapse suusad,” leiab naine. “Kastist suusk ise välja kukkuda samuti ei saanud.”
Politseisse naine enam aga ei läinud. “Eelmine kogemus oli piisavalt ebameeldiv – tundsin, justkui oleksin selles lollis olukorras ise süüdi,” põhjendab ta. “Ometi võeti just selliste asjade jaoks 2017. aastal vastu uus paragrahv!”
Kristiina õemees pakkus välja, et helistab Kuressaare politseijaoskonna juhile Rainer Antsaarele.
Õemehe sõnul olnud Antsaar Kristiina ahistamislugu kuuldes üllatunud, et midagi sellist Kuressaares toimub, ja lubanud, et üks naispolitseinik võtab Kristiinaga ühendust. Ligi kahe nädala jooksul seda aga ei juhtunud.
Suusk aga, millest eespool juttu oli, ilmus ühtäkki välja. Eelmisel pühapäeval teatas üks majanaabritest Kristiinale, et lähikonnas on tee äärde jäetud üks suusk – mingu Kristiina vaatama, ega see ometi talle kuulu.
“Oligi minu suusk – tee äärde püsti torgatud!” lausub Kristiina. “Eelmisel päeval olin sellest kohast päevavalges mitu korda mööda sõitnud ja siis mu suuska seal küll ei olnud.”
Kristiina arvab, et suusa võttis ja tõi tagasi ahistaja ning see, et ta suusa tagasi tõi, näitab, et mees ei kavatsegi tähelepanu püüdmist lõpetada.
“Ma ei tea, mida see mees tarbib, kas ainult alkoholi (Julius on oma sõnumites ka ise tunnistanud, et joob liiga palju – toim) või midagi muud ka, aga normaalne ta käitumine ei ole. Minu jaoks on see olukord läinud üle igasuguste piiride – olen justkui vangis, kellegi silmad alati jälgimas.”
“Kristiina ise piilus mind pidevalt aknast!”
Saarte Hääle küsimusele, miks Julius Kristiinaga vastu naise tahtmist siiski suhelda soovib ning tema käike ja tegemisi jälgib, vastas mees kirjalikult, et temale jäi Kristiina käitumisest just vastupidine mulje – naine olevat teda aknast pidevalt piilunud.
Juliuse sõnul on tal Kristiina süüdistustele keeruline mingisugust hinnangut anda, kuna tal pole Kristiinaga kunagi otsest kokkupuutumist olnud.
“Tundus olevat tore ja sümpaatne naisterahvas,” kirjutas Julius oma kommentaaris, “mõtlesin, et äkki on tal mingi huvi suhelda.”
Oma sõnul püüdis mees olla sõbralik. “Kuna Saaremaa on väike ja aeg-ajalt on üksteist nähtud, siis tekitas küsimusi tema imelik reageerimine – sellest ka mu soov ühendust võtta,” põhjendas Julius.
Mehe sõnul on tal keeruline mõista, et püüdis Kristiinaga vastu tolle tahtmist suhelda, kuna “seda ei ole otseselt öeldud ega väljendatud”. “Mina isiklikult arvan, et siin on lihtsalt arusaamatus ja ülemõtlemine,” lisas ta.
Juliuse kinnitusel on see, et ta Kristiina käikudest ja tegemistest teab, juhuslik kokkusattumus: “Arusaamatul juhul on tema eraelu probleemid jõudnud ka minuni.”
Mehe sõnul mõistab ta, et iga hinna eest Kristiina tähelepanu püüdmine on läbi naise pilgu küsimusi tekitav ning “antud inimesel ei ole konkreetset soovi suhelda”.
“Sai kokku lepitud nii, et me ei tegele selle teemaga ega suhtle,” lisas Julius. “Olen sellega igati nõus ja samal meelel. Samas, kui “tähelepanust” rääkida, jääb arusaamatuks, miks on vaja eraelu ajalehes kajastada.”
KOMMENTAAR
Politsei: keegi ei pea elama hirmus
/nginx/o/2024/02/09/15877282t1h0800.jpg)
“Ükski inimene ei pea elama hirmus ja taluma olukordi, kus teda pidevalt tülitatakse või suisa ahistatakse,” kommenteerib Kristiina muret Kuressaare politseijaoskonna juht Rainer Antsaar.
“Kristiina tegi väga õigesti, et oma murega politsei poole pöördus. Kuigi praegusel juhul kuriteo koosseis puudub ja kriminaalmenetlust ei alustatud, ei tähenda see, et me naise muret tõsiselt ei võtaks.
Kui Kristiina jaanuari teisel nädalal politseisse pöördus, andsime talle soovitusi ja juhiseid, mida ta saab omalt poolt teha, et tülikas inimene oma tegevuse lõpetaks. Samas selgitasime talle, et sel hetkel ei olnud kriminaalmenetluse alustamiseks alust, kuna teos puudus kuriteo koosseis.
Ahistava jälitamise kuriteo puhul peab olema selgelt väljendatud, et teise osapoole kontakti ei soovita, kuid kõnealuses juhtumis ei olnud Kristiina enda sõnul selleks hetkeks sõnumisaatjale vastanud, et ta temalt sõnumeid saada ei taha.
Seetõttu palusime naisel seda teha ja võimalusel mehe telefoninumber blokeerida. Ütlesime Kristiinale, et kui mehe tegevus ka pärast seda jätkub, tuleb sellest politseile teada anda.
Mehega suhtlesime samuti kohe pärast naise pöördumist ja selgitasime, et selline tegevus võib viia süüteoni. Meile teadaolevalt ei ole mees pärast seda Kristiinaga uuesti kontakti võtnud. Naise tuttav andis 25. jaanuaril teada rehvi purunemise ja suusa kadumise juhtumist, kuid nende juhtumite seos eelmise juhtumiga ei ole kinnitust leidnud.
Oleme praeguseks mehega veel kord suhelnud ja selgitanud, et tema käitumine on lubamatu. Kohtusime temaga ka silmast silma ja selgitasime, et ta häirib Kristiinat ega tohi enam naisega ühendust võtta. Mees ütles, et mõistab seda, ja lubas oma tegevuse lõpetada. Kui mehe häiriv käitumine peaks aga jätkuma, palume naisel sellest politseile kindlasti teada anda, et saaksime planeerida edasisi tegevusi, et mees oma tegevuse lõpetaks ja Kristiina saaks oma turvatunde tagasi.”
Prokuratuur soovitab: võimalusel blokeeri ahistaja number ja konto
/nginx/o/2024/02/09/15877285t1haba3.jpg)
“Paljud ahistava jälitamise vormid, nagu telefonikõned, kirjad, sõnumid, lillede või kingituste saatmine ja ootamatud visiidid, võivad olla iseenesest süütud ja normaalsed tegevused. Ahistavale jälitamisele hakkavad sellised teod viitama aga siis, kui need muutuvad kannatanut oluliselt häirivaks ja jätkuvad ka siis, kui kannatanu on jälitajale sõnaselgelt väljendanud, et selline teguviis on soovimatu ning palunud see lõpetada,” kirjutab prokuratuuri avalike suhete talituse nõunik Lisanna Männilaan.
Seetõttu on ahistava jälitamise kuriteo koosseisu täitmiseks eeskätt vaja, et jälitajat on selgesõnaliselt palutud oma tegevus lõpetada. Eriti hea, kui palve on tehtud kirjalikult või salvestatud muul moel. Nii on ka õiguskaitseasutusel võimalik tõendada, et kannatanu ei soovi selliseid kontakte – olgu need telefonikõned või muul moel kontaktivõtmised.
Seetõttu on prokuratuuri soovitused:
- Kui Sind mingi tegevus häirib, näiteks pidev helistamine, sõnumite saatmine või jälitamine, siis väljenda selgelt ka kirjalikult, et Sa ei soovi seda. Selline kirjalik sõnum aitab hiljem tõendada, et selline tegevus oli Sulle tõepoolest vastumeelne ning Sa oled seda tegijale ka selgelt väljendanud.
- Sõnumeid või muid kirjalikke teateid saates jälgi ka ise, kuidas ja mida Sa kirjutad. Hoidu emotsioonidest, ära kasuta solvavaid väljendeid ja kirjuta oma eitav vastus nii selgelt ja lühidalt, kui on võimalik.
- Võimalusel blokeeri ahistaja number, e-mail, sotsiaalmeedia konto, et tema kontakt ei häiriks Sind.
- Teavita politseid! Kui Sul on alles sõnumivahetused, e-kirjad või telefonikõnede väljavõtted, edasta politseile needki.