Eurovisioonil käinuna on kõige mõnusam ikka ja jälle võrrelda seda tohutut muutust, mis on Eurovisiooni "põllul" selle ajaga toimunud. See, mis praegu Eurovisioonil – ja ka Eesti Laulul – toimub, on väga erinev sellest, mis oli omal ajal. Kui selle mätta otsast rääkida hakata, siis ootasin – ja olen igal aastal oodanud – mõnd sellist laulu, mis mind puudutab. Iga inimest puudutavad laulud eri moodi. Noortele meeldib üks, vanematele teine muusika.
See, mis praegu muusikas toimub, on juba mitmeid aegu keskendunud välisele küljele: rohkem mürtsu, pauku, valgusefekte, rääkimata kostüümidest, mille väljanägemine ulatub ühest seinast teise. Tundub, et just väline külg on kuidagi kõige tähtsam ja muusikaline plaan tuleb alles teises järjekorras.