/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2021/05/12/13777261t1h10ca.jpg)
Kui Kuressaares korraldada kõige koledamate hoonete konkurss, siis üks kindlaid favoriite oleks kahtlemata vana leivakombinaadi kompleks Kohtu tänaval.
JUHTKIRI ⟩ Õudne lõpp või lõputu õudus
Väikeste vanalinna majade kõrval mõjub tume koloss rusuva ja ohtlikuna, mida ta tegelikult ka on. Kasutuseta majad meelitavad alati ligi tegelasi, kelle mõtted ja teod ei ole kõige sündsamad, tühje tondilosse armastavad eluheidikud ja napsisõbrad, aga ka seiklusi otsivad noored. See ei ole siiski sisu, millega sisuliselt kesklinnas asuv maja peaks olema täidetud.
Kohtu tänava kompleks on mõnekümne aasta jooksul korduvalt omanikku vahetanud, kuid sellele uue hingamise andmine pole õnnestunud. Alles kaks aastat tagasi tekkis lootus, et välja on ilmunud tõsine arendaja, kelle käe all kolemaja uuestisünd lõpuks teoks saab. Korraldati edukas arhitektuurikonkurss ja hakati projekteerima, kui äkki selgus, et muinsuskaitseamet ei jaga arendaja soovi hoone täielikult lammutada.
Amet haakis end kehtiva detailplaneeringu punkti külge, mis sätestab kompleksi vanima, neljakordse osa säilitamise. Kui vaadata kinnistuga seotud dokumente, siis varasem planeering tunnistas objekti väheväärtuslikuks ja lubas selle maatasa teha. Vana veskihoone säilitamist soovis üks vahepealne kinnistu omanik, mis 2004. aastal koostatud muinsuskaitse eritingimustesse ka ühe võimalusena lisati. Eritingimuste punkt 6 ütleb: "Vanim neljakorruseline hoonemaht kas lammutada või rekonstrueerida." Uues planeeringus sai aga rekonstrueerimisest miskipärast ainus variant.
Täna, kus tõsine arendaja sooviks kogu kompleksi siiski lammutada, tekib küsimus, mis on veskihoonega vahepeal juhtunud, et muinsuskaitse seda ühtäkki agaralt kaitsma on asunud? Peale selle, et maja on aastate jooksul veel enam lagunenud.