Kas järjekordne näide väiklusest?

Märt Kõlli Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Aina jäigemaks muutuvad tsunftireeglid piiravad Kuressaare haigla tegevusvabadust ja Saare maakonna elanike võimalusi ravile pääseda," kirjutab Kuressaare haigla juhatuse liige Märt Kõlli.

Aastaid tagasi, kui meie kardioloog Hasso Uuetoa oli parasjagu ambulatoorsel tööl Kuressaare haiglas, tegi ta ettepaneku, milles nägime järjekordset võimalust oma inimestele suunatud teenuspaketti laiendada ning transpordimuresid leevendada. Teemaks oli kardiostimulaatorite paigaldamine siinsamas Saaremaal.

Järgnesid läbirääkimised tervisekassaga, konsultatsioonid juristidega ja veel kõiksugu organiseerimist, ent lõpuks oli ideest kasvanud välja päris plaan ja tegevus. Alustasime Kuressaare haiglas südamestimulaatorite paigaldust 19. mail 2021.

Otsustasime sellest heast uudisest ka elanikke teavitada... ja siis hakkas juhtuma! Eesti kardiolooge ühendav erialaliit kritiseeris meie initsiatiivi reljeefselt. Siiski saime pärast ümarlauda (kus osalesid lisaks Kuressaare haigla esindajatele Eesti kardioloogide seltsi (EKS), sotsiaalministeeriumi ja toonase haigekassa esindajad) stimulaatorite paigaldamisega jätkata.

Kuressaare haiglale stimulaatoreid ei müü!

Möödunud aasta algul alustas tervisekassa Kuressaare haiglas stimulaatorite paigaldamise ja vahetamise põhjalikku auditit. Audit uuris seni tehtud tööd ehk 48 juhtu, kus viiel patsiendil tuvastati teenuse osutamise käigus kokku kuus tüsistust. Tüsistuste iseloomu on põhjalikult kommenteerinud dr Uuetoa ja dr Edward Laane ka meedias (loe "Edward Laane: stimulaatorite paigaldamine Saaremaal on ohutu ja vajalik!" Saarte Hääl, 1. märts).

Auditi lõppjäreldustes mullu augustis on kirjutatud vajadusest järgida kohapealse patsiendi teenindamise printsiipi ning sidusama ülevabariigilise koostöö huvides kasutada kaugloetavaid stimulaatoreid.

Seega oli meil pärast auditit teadmine, et võime teenusega jätakata, kuid meie oponent – Eesti kardioloogide selts – asjade sellise käiguga rahul ei olnud. Menetluse jätkumisega erinevates vormides on tervisekassa meid kursis hoidnud.

Mullu septembris algas järgmine episood. Nimelt teavitati EKS-i mainitud stimulaatorite müüjaid asjaolust, et stimulaatoreid paigaldavad Eestis nn ühishankes osalenud viis piirkondlikku ja keskhaiglat. Sellele tuginedes keeldusid müügiorganisatsioonid Kuressaare haiglale tooteid müümast! Tänu sellele, et asjale juhtisid tähelepanu advokaadid, patsientide pöördumisele ning kontakteerumisele globaalsete keskkontoritega need tarneprobleemid siiski lakkasid.

Edasi liikus lugu tervishoiuteenuste loetelu (TTL) administreeriva komisjonini.

17. jaanuari protokollis võib siiski täheldada teatud skeptitsismi regulatsiooni kehtestamise otstarbekuse suhtes vaid ühele üldhaiglale – Kuressaare haiglale. Lisaks paluti täiendavat informatsiooni teenuse osutamise kohta teistes organisatsioonides.

TTL-i 14. veebruari koosolekul – mille protokoll on meile siiani kättesaamatu – on aga tehtud otsused, mis südamestimulaatorite paigaldamise teenuse Kuressaare haiglas välistavad. Arvestades meie haigla auditi ajakulu – ligi 8 kuud –, on andmete ülevaade alla kuuajase tähtajaga meie jaoks mõnevõrra üllatav.

146 päeva üksnes transpordiks!

Kahetsusväärselt toetub Eesti tervishoiu regulatsioon üle 20 aasta vanale dokumendile, mis sätestab tervishoiuteenuste osutamise õiguse lähtuvalt haigla liigist – st üldhaiglates (mille alla kuulub ka Kuressaare haigla) kui sellistes on erinevate teenuste osutamine välistatud, vaatamata pädevustega spetsialistide ja tehnoloogia olemasolule.

Seni on kogu selle loo taustal Hasso Uuetoa skandaalne vallandamine 2011. aastal  (https://www.err.ee/362181/haiglate-karm-konkurents-voib-patsiendi-parima-ravita-jatta), mille tulemusena on Eesti tippspetsialist olnud sunnitud leidma erialaseid väljakutseid hoopis Rootsist. Kuressaare haigla on püüdnud dr Uuetoale pakkuda teatavas mahus rakendust ka Eestis, aga paraku on ka need uksed sulgumas. Tekib küsimus, kas me oleme tõesti sedavõrd rikkad, et oma ala tippe mingite siseringi vastuolude tõttu Eestis välistada?

Kokkuvõttes saame tõdeda, et tervisekassa nõukogu otsus tähendab seda, et 50 protseduuri (ehk meie võimekus aastas) ja ligi 300 stimulaatori kontrolli vajavat patsienti liiguvad mandrile. Kui arvutame transpordile kuluvaks ajaks ligi kümme tundi, teeb see ajakuluks kokku 3500 tundi ehk 146 päeva ehk ligi pool aastat.

Lisaks kaotab Saaremaa suurepärase spetsialisti dr Hasso Uuetoa, mis on eriti kahetsusväärne, arvestades Eestis valitsevat üldist personali defitsiiti.

Nii meie loos kirjeldatud kui ka paljudes teistes valdkondades aina jäigemaks muutuvad tsunftireeglid piiravad erinevate organisatsioonide ja ettevõtete tegevusvabadust ning Eestimaa elanike võimalusi erinevatele teenustele pääseda.