:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/11/15939616t1h9592.jpg)
See ei ole järelehüüe. Need on tänusõnad mehele, kes õpetas noore Sepa kirjutama. Tänu kellele sain 26 aastat tagasi kokku oma elu kaaslasega. Kelle nime andsin oma pojale.
MÄLESTAME ⟩ Oliver, aitäh, et olid mu sõber
Kui sa jõulude ajal otsustasid vette minna, siis teadsin kohe, et sa ei näinud muud väljapääsu lõppematust piinast. Mõistsin sind, sest olin su valu näinud palju kordi lähedalt ja kõrvalt. Sellisel elul ei olnud enam sisu.
Teadsin, kui palju sa proovisid loobuda, tahtsid jälle kirjutada, nagu varem. Lugusid, mis kunagi nii paljudele korda läksid. Liivimaa Kulleris, Eesti Päevalehes, Meie Maas, Õhtulehes…
Aga sa ei kontrollinud oma elu juba ammu. Kuradike, kes alguses kutsus pudeli poole vaatama korra nädalas, siis kaks, kolm.., ei andnud enam asu. See oli sust palju-palju tugevam.
Alguses me, su sõbrad, ju proovisime enesehävitust pidurdada, kuni saime aru, et see ei õnnestu. Ükshaaval loobusime, suhtlus vähenes, kadus päris, kuni jäid vaid peanoogutused ja põgus teretus linnatänaval möödudes…
Kurbust kõrvale jättes – sa jääd mu meelde ikka heasüdamliku sõbrana. Oliverina, kes armastas raamatuid lugeda, grillida ja jahiga purjetada. Ajakirjanikuna, kes leidis alati uudisväärtuslikku ja pani selle ladusalt ja kiiresti kirja.