PURAKALE PAI TEGEMAS ⟩ ehk Kalapüügiks parim päev on alati eile ja homme

Kuidas lõpetada kiire ja närviline nädal? Lühike vastus – paadiga merel. Kui paadis on ka kindla käega kalamees, kes kalavetel käinud mitukümmend aastat, siis näed kalu päris lähedalt. Ja kui kalamees juhtub olema lahke, saad saagi koju kaasagi. Kõlab ju paremini, kui mõni kalli raha eest pakutav isehakanud terapeudi vastuvõtt!

Reedel, tunnike pärast keskpäeva astume fotograaf Maanusega Muratsi sadamas Saarte Hääle tolmunud tumesinisest pirukast välja. Päike lõõskab kui jaaniaegu. Ometi on kesksuveni veel terve kuu. Veidi, õige veidi on ka tuult, aga see on soe.

Ütlen ausalt, ma pole ammu paadiga merel käinud. Oma kuus aastat vähemalt. Ka viimane kord oli kavas haugipüük, kuid siis ma kala ei näinud. Kas täna läheb paremini?

Kindlasti, sest paadis istub Aivar Sõrm. Parim haugipüüdja, keda siinmail teatakse. “Mõni kala saada kõige kiuste,” kostab Aivar vastuseks küsimusele, mis plaan meil täna merel on.

TUULT NAGU POLE… “Aga merel on!” kinnitab paadikapten sadamas enne teeleasumist. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tuult on tema sõnul parasjagu. “Aga teie jaoks natuke palju,” lisab ta muigamisi. “Muud hullu pole, hakkab lihtsalt üle serva pritsima,” selgitab Aivar seepeale, kui talle küsivalt otsa vaatama jääme.

Naerame ta põhjenduse peale ja ronime paati. Istume mõlemad, näod naerul, paadi keskel otsekui linnukesed oksal. Paadi ninasse kapten praegu minna ei soovita, sest nõnda pritsivat ja põrkavat rohkem. Vaidlema me ei hakka. Istume sinna, kuhu kästakse.

7 minutit graafikust ees

Podiseme vaikselt Muratsi sadamast välja, jõuame rohkema tuule kätte ja nagu hoiatatud – pritsibki. Laine laine järel hüppab paati sisse ja istumisalune kisub tasapisi niiskeks. Eriti minul, kes ma just selles ääres istun, kust vett paati pritsib. Maanus on seni kuival. Tänu mulle. Aga küll see muutub, meil kolm tundi merel ees.

“Keegi kellaaja fikseerib?” küsib Aivar.

Kiikan kella: “13.08.”

“Siis oleme seitse minutit graafikust ees,” nendib Aivar.

Tõsi ta on. Esiti pidime startima 13.15.

Et lained aga endiselt paati loksuvad ja mina tasapisi merehädas kassi meenutama hakkan, pakub Aivar mulle kilejopet. Ei salga, et jopest on kohe abi.

Parem külg ja kannikas enam märjemaks ei saa ja hakkavad vaikselt hoopis kuivama. Maanus on endiselt kuival ja muigab. No oota sa...

Ei kulugi palju, kui paat muudab pire suunda, laine hakkab sisse käima teiselt poolt ja nüüd on ka fotograafi selg peagi märg. Aga keda see niiske olemine merel enne morjendanud on!

Kaugele me sõidame? Aivar enda sõnul keset merd püüda ei taha. Võiks ka seal, aga sihuke püük on igav ja monotoonne, leiab ta. Nõnda sõidame me tema sõnutsi tegelikult üsna mööda kaldaäärt. Kuidas õige kalakoha kätte leiab, teab vist ainult iga õige kalamees ise ja neid päris õigeid kohti ei jagata tema sõnul teistega, täpselt samamoodi nagu õigeid seenekohti.

“Kala on teatud kohtades,” ütleb Aivar. “Sa võid kaks kilomeetrit sõita ja mitte ühtegi kala näha. Neil on nagu inimestelgi oma elamurajoonid,” teab kogenud kalamees. “Selle vahega, et nad kolivad. Kevadel ja sügisel kolitakse ringi.”

Tegelikult tahab Aivar täna püüda nii haugi kui ka tuulehaugi ning viimane neist elutseb tema jutu järgi madalamate seljandike ääres. “Serva peal,” tähendab ta. Suur Katel on Aivari sõnul üks suuremaid tuulehaugi kudekohti üldse. Seega lootust on, et näeme täna ka mõnda tuulekala.

Tuulehaug tuleb Aivari sõnul meile kuskil mai keskel ja on paigal kaks-kolm nädalat. “Koeb ära ja laseb jälle ookeani jalga. Nagu külaline siin.”

Aivar on selline huvitav kalamees, et kui mõni vahetab lanti pidevalt, siis tema neid eriti ei vali. Ei põhja, ei ilma järgi. “Püüan ühe ja samaga. Töötab kevadest sügiseni ja päris sügisel, kui vesi jahedaks läheb, siis võtan teise, aeglase mängu landi.”

Püüab lant, millesse usud

Tema sõnul ei ole haugipüügil landil väga vahet juba seetõttu, et kui haug liigub, siis võtab ta nagunii pea kõike.

“Rääkigu, mis tahes, seal ei ole väga suurt vahet!” on Sõrm veendunud ja ilmselt mees teab, mis räägib. Ega muidu haugipüügivõistluse Koslep korraldaja sel alal sedavõrd tuntud tegija oleks. “Püüab ikkagi see lant, mis sul parasjagu otsas on ja millesse sa usud,” nendib ta. Tõsi küll, landi raskuse valib ta sügavuse järgi, kust püüab. “Aga kuna ma püüan suhteliselt keskmadalas, siis rasket lanti ma üldse ei vali. Suhteliselt kerged landid on.”

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Aivar on üsna tihe merelkäija. Nädalas mõned korrad ikka. “Kui käik vahele jääb, jääb hing haigeks... “ ütleb ta pilku lainetel hoides.

Väga hullu ilmaga ta muidugi kala püüdma ei tiku ja eluga riskima ei hakka. Milleks? Muratsist merele minnes saavat küll tuule suunaga pisut mängida ja seega tal suuri pause kalapüügis sisse ei jäägi.

Koht, kust täna merele läheme, on sisuliselt sama, kus Aivar 35 aastat tagasi Saaremaale kolides kalapüügiga alustas. Siis tal küll paati veel polnud ja kuniks ta selle endale soetada suutis, käis ta kalal kahlamispükstega. Muudkui sumpas merre ja tagasi. Seda seepärast, et muud vajalikku atribuutikat tal samuti polnud. Kui näkkas, tuli kala lihtsalt kaldale lohistada. Siis sai mees aga oma paadi ja püük läks juba lihtsamaks.

Muratsi pole siiski olnud ainus koht, kust ta merele läinud. Mingi aeg sõitis ta pikemalt ka Kõrkvere kanti ja käis näiteks sealt. Nüüd ei viitsi ta aega niisama sõitmisele kulutada. Muratsi on ju kodule Kuressaares palju lähemal. Saab rohkem merel käia ja olla. “Ja käin nii kaua, kui tervist on ja viitsin,” ütleb ta. “Öeldakse ju, et üks päev merel on nagu üks elule juurde võidetud lisapäev.” Selles mõttes peaks seis Aivaril päris plussis olema – pikk elu veel ees.

Enne kui lant lainetesse heita, tuleb miskit anda ka vetevanale, kinnitab Aivar, võtab paadist pooliku pudeli rummi ja kallab lonksu merre. “Ühest sellisest jätkub terveks hooajaks,” sõnab ta.

On see pelk kalameeste uskumus või aitab see lonksuke rummi ka päriselt? “Ma ei oska sulle vastata,” naerab Aivar. “Aitab ju eneseusk. On mingid kombed, mida täidad, ja kui kala ei saa, siis on jälle mingid kombed.”

Ka see on omamoodi uskumine, et esimese viskega kala saada ei tohi. Siis on ülejäänud püük omadega metsas. “See koht on ikka natuke liiga madal. Lähme vaatame edasi,” ütleb Aivar ja tõmbab paadimootori taas käima. Põristame mõned meetrid edasi.

Seal mõned meetrid eemal saab Aivar vaid mõne viske teha, kui esimene kala ongi käes. “Mul on nüüd süda rahul,” lausub ta. Päris kalata see käik igatahes ei jää. Aivar tõdeb, et pisuke “esinemishirm” oli tal nahavahel küll. Kõik ju teavad teda kui tublit kalameest, aga kui tullakse ja pealt vaadatakse, siis tuleb ikka natuke närvi sisse. Aga nüüd on esimene purakas paadis.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

SÕRME PERE HAUGIKOTLETID

• paras ports haugifileed
• rasvast peekonit (proportsioon sisetunde järgi)
• saiaviile (võib asendada ka riivsaiaga)
• muna
• mugulsibulat
• soola
• pipart
• kalamaitseainet
• toidu-/kohvikoort

Valmistamine

Aja kala ja peekon hakklihamasinast läbi ning tingimata sellisest veneaegsest käsivändaga. Saumikser

rikub asja ära! Lisa massi toorest muna, hakitud mugulsibulat, soola, pipart, kalamaitseainet ja toidu- või kohvikoort. Vormi käte vahel kotlettideks ja lase pannil kuldpruuniks.

Head isu!

“Nonii, väike pai ja läheb aga jälle!” ütleb Aivar seejärel ja laseb kalal minna. Miks nii, oli liiga väike või? Ei olnud, ütleb kalamees ja teatab, et võtab tegelikult väga harva mõne kala endaga koju kaasa. Kus ta need kõik paneks seal, mis ta kinni püüdnud! Kass ei jaksa ka süüa. Aivar püüabki püüdmise pärast – talle lihtsalt meeldib merel olla, lainetel loksuda, sõbraga juttu vesta ja püüda. See on justkui teraapia, ütleb ta. Merel on tõesti mõnus.

Kamraadiga sama kui abieluga

Üksi Aivar merele ei tiku. Juba pikka aega käib ta seal ühe kindla kamraadiga. Sellega olevat nagu abieluga, kus paarilist niisama naljalt vahetama ei hakata. Kui üks kindel on, siis olgu.

Veel mõned visked ja jälle uus haug paadis. “See on selline üle pooleteist kilo,” tutvustab Aivar uut tulijat. Kaalub kala üle ja umbes nii ta ongi. See tehtud, trofeepilt ka, laseb Aivar havi jälle vette teiste sekka. “Mul üks sõber ütleb selle tagasilaskmise kohta, et toiduga ei mängita... “

LONKS VETEVANALE: Kui rummilonksu vetevanaga ei jaga, siis pole kala loota ka, naerab Aivar. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Tutvume mõne haugiga veel, misjärel teeme väikse ajakontrolli ja Aivar tõdeb, et viib meid kella neljaks kaldale, aga viimase tunni jätab targu tuulekalale. Paneb ka enne tuulekapüüki sortsu rummi vetevanale ja imede ime, kohe hetke pärast näkkabki. “Minge kukele, kaks tükki, sellist pilti ma polegi näinud veel!” on Aivar ka ise põnevil, kui näeb, mis möll konksu otsas käib.

Üks tuulekas pääseb siiski enne paati jõudmist lahti ja nii on selleks korraks kalamehe saagiks, mis ta koju viib, üks tuulehaug. Ka üks haug on meil siiski paadis – selle saan mina “meeneks”. Või noh, mis meeneks, sellest saab kotletti!

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

MARINEERITUD VAESEMEHE ANGERJAS*

• *tuulehaug
• soola
• terapipart
• äädikat
• suhkrut
• vett
• porgandit
• sibulat

Valmistamine

Keeda tuulehaug pehmeks ja võta rood välja. Marinaadiks keeda tükeldatud porgand ja sibul vees pehmeks, lisa maitse järgi soola, terapipart, suhkrut, äädikat. Pane puhastatud tuulehaug purki, vala marinaad peale, sule kaas kõvasti ja lase jahtuda. Seejärel pane purk külmkappi.

Veel enne sadamasse tagasi põristamist tahab Aivar põigata kaldaäärde, kus ta need 35 aastat tagasi kalapüügiga alustas. “Nimetame selle nostalgia veerandtunniks. Võiks ju midagi saada... “ leiab ta.

Samas tõdeb Aivar, et kunagi siinsed veed suisa kubisesid kaladest. Kuskil 2000-ndatel aastatel kadus kala äkki ära. Midagi küll jäi, aga varasemaga võrreldes on seda ikkagi vähe. Miks nii, ei tea.

Mõne aja eest sai Muratsis merre lastud hulk angerjamaime. Neist peaks hakkama täisväärtuslikke kalu saama nelja aasta pärast, avaldab Aivar.

Pühapäeva varahommikul leian postkastist kirja, kus Aivar tõdeb, et käis ikkagi ka eile merel. Samas kandis, kus koos meiega. Kohtus aga sootuks suuremate “kollidega”, kui päev varem meie seltsis.

“Kahju, et sedakorda mitte õigel päeval,” kahetseb ta. “Aga kalapüügiks parimad päevad ongi alati eile ja homme… “ muheleb ta siiski ülearu palju nukrutsemata.