KIRJAD KOJU Neljas kiri: ühe inimelu maastik

Liis Auväärt
Copy
Liis Auväärt kass Robiga.
Liis Auväärt kass Robiga. Foto: Triin Maasik

Tere jälle, tere suure kiiruse seest! Kõik käib praegu kähku: ruttu-ruttu õitsevad ära sirelid, mille õiekobarad on juba krõbepruunid. Kahjutundega vaatan vägevaid kastaniküünlaid, oma suuri lemmikuid, sest tean, et varsti pudenevad needki. Oleks ainult rohkem aega, et seda ilu endasse salvestada.

Aga igal kevadel, iga jumala kord, näikse, et kõiksugu tähtajad ja tegemised kukuvad ühte hetke kokku. Ja see hetk ongi praegu – tähtajad muudkui tiksuvad, klõbistan kiirelt arvutiklahve (selle kohta ütles üks sõber kunagi nii kenasti: "Kui ma kuulan, kuidas sa tööd teed, siis tundub, nagu vihma sajaks vastu akent.").

Tahaks koju.

Tagasi üles