Tulge ja nautige, kui rahakott kannatab

Mändjala rand Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Meri veeretab laisalt laineid koduranda. Ranna veerel on paar saksa keelt kõnelevate vanemate inimeste mobiilset suvilat, omanikud istuvad suvila ees ja rüüpavad valget veini," kirjutab saarlasest toimetaja Ene Kallas Postimehes.

Paradiis, kas pole? Ainult selle vahega, et õhk on jahedam kui veel paar nädalat tagasi ja inimesed vette just ei kipu. Olgugi vesi soe. Pehme meretuul on muidugi ka faktor.

Miks need inimesed ei resideeru Kuressaare edevates spaades? Miks nad eelistavad omanuhti rannas olla, selle asemel et nautida mugavusi, mida Saaremaa pealinn kindlasti ja vägagi meelsasti neile pakuks?

Vastused on ilmsed – inimestele lihtsalt meeldib mere ääres, eriti kui seal on ilus ja suur liivarand, ja teiseks, Saaremaa hotellide hinnad küündivad sellistesse kõrgustesse, et nii mõnigi luksuslikum Kesk-Euroopa ööbimiskoht ei anna näolegi.

Muidugi on siin täiesti reaalsed ja arusaadavad põhjused, miks see nii on – suvi toidab ju talve, samas ei pea lihtne turist, ei sise- ega välismaine, olema liiga mõistev. Ei olegi. Nad hääletavad jalgadega, või antud juhul ratastega.

Et Eesti saartel, eriti Saaremaal, eestlane puhata saaks, peab tal olema päris pirakas rahakott. Või siis ämma kapp, kust raha ammutada. Seega on üpris loogiline, et eestlane eelistab sõita välismaale, ja seal palju taskukohasemalt vaba aega veeta. Samas ei ole midagi võrreldavat Eesti saarte randadega, vee pehmuse ja laugjate abajate rohkusega. Niisiis on natuke kahju, et mandrieestlane ei saa oma kodumaa saartel puhata, kui tal seal ees just sõpru ja sugulasi ei ole. Või kena kopkas taskus.

Natuke äraspidisel moel tuletab praegune situatsioon meelde nõukaaega, kus saartele sõitmiseks pidi võtma ekstra loa, kui just lähisugulased saartel ei resideerunud. Kohe tundsid ennast priviligeeritult, sest said sõita kohta, mis oli paljudele keelatud maa. Niisamuti ka praegu. Kui juhuslikult mõni sõber või tuttav on nõus sind oma katuse alla ja oma hoovi lubama, oled samal moel priviligeeritud.

Muidugi ei pea siinkohal rääkima praamidest, millega sõitmise eest võetakse hingehinda. Praamindus teebki kõik kallimaks. Paremaks? Ei ole päris kindel.

Nii või naa kutsuks kõiki Saaremaale. Välja arvatud jaanipäeval. Ometi tundub, et just siis tahetakse kõige rohkem saarele. Miks ometi, küsivad saarlased? Kodus võib ju samuti juua, kodus võib pidutseda, selleks ei pea ilmtingimata sõitma kaugele. Igal muul ajal – tulge ja nautige, kui rahakott kannatab.