Hüvasti, mereajaloolane Vello Mäss

Aare Laine
Copy
Vello Mäss (26. oktoober 1940 – 16. juuni 2024)
Vello Mäss (26. oktoober 1940 – 16. juuni 2024) Foto: Erik Prozes

Pühapäeval lahkus taevastele mereteedele mereajaloolane kapten Vello Mäss. Teeneka meremehe üks tähtsamaid lõike tema mitmekülgses teadustöös oli ka Saaremaa merenduse ajaloo uurimine.

Asunud pärast aastaid kestnud töötamist tüürimehe ja kapteni ning Kirovi kolhoosi laevastiku peakaptenina ametisse meremuuseumis, hakkas Vello Mäss kohe koos mereajaloolase Bruno Pao ja arheoloog Vello Lõugasega propageerima ja vedama allveearheoloogilisi töid. 1982. aastal hangiti muuseumile uurimislaevaks vana kalatraaler, mis sai nimeks Mare. Kaptensillale astus Vello Mäss. 1988. aastal edutati Mäss meremuuseumi allveearheoloogia osakonna juhatajaks.

Kolm aastat varem leidsid meremuuseumi allveearheoloogia klubi Viikar liikmed, kelle hulgas olid ka Vello Mäss ja Bruno Pao, Saaremaa vetest unikaalse laevavraki, mis ristiti Maasilinna laevaks. Sajanditevanune alus on Eestis ainuke keskajast pärinev laevaehituskunsti näide. Maasilinna laevast on saanud Eesti meremuuseumi Lennusadama üks eksponaate.

Oma töödest-tegemistest on Vello Mäss käinud rääkimas ka Saaremaa merekultuuri seltsi liikmetele.

Meremuuseumi järelhüüdes toonitatakse tunnustatud teaduri tähendust Eesti merendusele.

""Side on sitt ja luure lonkab!" tähendas Vello ja asetas telefoni tagasi kaardilauale. Saaremaa rannik oli juba tükk aega tagasi silmapiiri taha kadunud ja "Mare", sonar sabas, tiirutas kaluritelt kuuldud paigas, lootuses uppunud laeva leida. Aga vrakki polnud ning mobiililevi ka mitte. Nii ei saanud koordinaate ka tuttavatelt kaluritelt üle küsida ning lõpuks tuligi sonar jälle tekile vintsida ja kurss tagasi Väinamere poole võtta. Nagu Vello toona, ja varem ja hiljemgi kommenteeris – selline on mereuurija elu. Kergelt ei tule midagi. Mõni päev hiljem oli "Mare" uuesti merel, sest Vellol oli tahtmist ja püsivust ja jonni oma asja edasi ajada ja lõpule viia. Ja neid "asju" tuli. Kümned leitud vrakid, artiklid, intervjuud ja raamatud. Ja see kõigest kõige suurem asi – Eesti merearheoloogia.

Unistamise, julguse ja riskidegi tasuks on leiud, mis tegid Vello tuntuks mitte ainult kodumaal, vaid kaugemalgi. Maasilinna laev, Russalka, Hiiumadala tulelaev, Jenissei, Myrtle, lisaks palju muidki vrakke ja leide, mis alles ootavad uurimist. Kõik leitu on kirjas "Mare" logiraamatus ning Vello koostatud vrakiregistris, mis tänapäevaks on käsikirjalisest kaustikust muutunud põhjalikuks ja igapäevaselt kasutatavaks digitaalseks andmebaasiks."

Eesti Loodusele antud intervjuus (2008) rõhutab teadur, et isiklikke huvisid ei saa esiplaanile seada.

"Ma pole aastakümneid suvel puhanud. Teised meremuuseumi töötajad käivad kõik suvel puhkusel, mina käin regulaarselt oktoobris, novembris või detsembris, sest suvi on merel töötamise aeg ja Eestis on see aeg nii lühike. Ma küll loobun paljustki, aga saan selle eest olulisi asju tagasi. Ma elan ju vaid üks kord ja soovin kasutada seda aega täisväärtuslikult ning teha just seda, mida tahan ja oskan," rääkis Mäss toona.

Samas Eesti Loodusele antud usutluses ütleb Mäss, et pole kunagi ennast allveearheoloogiks tituleerinud.

"Olen tõsise iseõppijana kompetentne paljudes merearheoloogia küsimustes, kuna see valdkond eeldab merenduses kodusolemist," lausus ta. "Erihuviks on merearheoloogia veel kitsam eriharu – laevaarheoloogia, mis tähendab vanema laevaehituse üksikasjade tundmist. Seda valdkonda olen ma uurinud kõige süvenenumalt; sellest siin-seal kirjutanud ja ettekandeid teinud."

Tõsi on aga see, et paljud välismaa kolleegid teadsid-tundsid Vello Mässi ennekõike võimeka merearheoloogina.

Vello Mässi elutöö on tehtud. Teda on autasustatud mitme aumärgi ja medaliga, sealhulgas Valgetähe V klassi teenetemärgiga ja Helsingi laevastikugildi mälestusristiga.

Saarlastest mereajaloo huviliste tänu lahkunule selle suure töö eest, mida ta on teinud kogu Eesti, sealhulgas Saaremaa merenduse uurimisel.

Tagasi üles