NELJAS PÄEV ⟩ Tehumardi väljakaevamised on lõppenud, tulemusi tuleb aga veel oodata

Tehumardi ühishaua kaevamisi juhatanud Eesti sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt võttis tulemused kokku sõnadega, et midagi ei ole veel kindel.

"See on ajakirjanduse häda, et uudis peab tulema kohe. Spordiajakirjanikel on ka oma jaburad tüüpküsimused, aga 10 000 meetri jooksus ei küsita kolmandal ringil, et kuidas tunne on ja millal lõpetate," juhtis ta tähelepanu sellele, et iga asi tuleb omal ajal.

Kaevamisel selgus, et matmine Tehumardi ühishauda on toimunud mitmes järgus.

Esimesel kahel kaevamispäeval avati Sõrve lahingute ajal välilaatsaretis surnud langenute hauad, kus kirstudeta anatoomiliselt terved luustikud olid maetud üksikult või kahe-kolme kaupa sirgetes ridades.

Kolmanda päeva pärastlõunal hakkasid paljastuma rahuaegsed ümbermatmised. Laudadest kokkulöödud kastides olid segamini inimluud. Väiksemates paar-kolm kolpa. Suuremad kastid oli triiki luid täis. Neli kasti segamini luudega paljastus kaevandi Salme-poolsest küljest, neist kaks väiksemat üksteise otsas.

Seega said kinnitust kohalike inimeste jutud, et Tehumardile viidi nõukogude ajal leitud luustikke nii Salme rannaalalt, kus asunud haud oli tähistatud dolomiidist sambaga, kui ka Liiva tänava maja hoovist leitud luud, mis olid tähistatud lauajupiga, mille peal venekeelne nimi, ning veel mujaltki.

Kokku kulus matmiskoha lahtikaevamisele ja säilmete väljavõtmisele neli päeva. Läbikaevatud ala heakorrastatakse.

Enne kalmistule matmist leitud luud sorteeritakse ja pakendatakse kartongkirstudesse. Kaevamisel leitud esemed puhastatakse, et leida neilt nimesid või initsiaale.

Undi sõnul toimus esimene ümbermatmiskampaania üle Eesti paar-kolm aastat pärast sõja lõppu. Sel ajal alles poollagunenud laipadega toimetamine oli sundkorras kaevama aetutele ebameeldiv ning paljud kehaosad jäid algsesse hauda. Selliseid kampaaniaid korraldati ka hiljem.

"Saaremaa ümbermatmiste kohta arhiiviandmed puuduvad. Seega on nende tuvastamine pea võimatu," ütles Unt. Hoiukohta viidud luud sorteerib luuspetsialist. Siis saab öelda maetute lõpliku arvu.

Kohalike meenutuste järgi otsiti väljalt Saksa poolel langenuid 1996. aastal. Lahingu mälestuskivi juurest I maailmasõja ajal rajatud kaitsekraavist leiti siis kümmekond luustikku, teiselt poolt teed tankimeeskond. Üks Saksa poole propagandateenistuse kaelamärgiga luustik paljastus veel maantee ääres kaablikraavi kaevamisel.

Maantee ääres olnud kuuskede rea alt paljandus enne kaevamiste lõppu omakorda poolik luustikerida sõja ajal maetutega, mis oli laatsaretimatusest eraldi.

Küsimusele, kas lähikonnas võib veel luustikke olla, vastas Unt: "Meile antud ülesanne oli läbi kaevata nõukogude ajal tähistatud ühishaua ala. Osa säilmeid läks alast välja, need võtsime üles. Lisaks kaevasime veel paar meetrit veendumaks, et pinnas on puutumata."

Sõrve kohta arvas Arnold Unt, et ta võiks jääda oma elupäevade lõpuni siia kaevama ja ometi ei suudaks ta kõiki sõdades langenute luid siit kokku koguda.

Kaevandi keskelt tuli välja 1950-ndatel aastatel hauale paigaldatud dolomiitsamba raudkividest vundament, mis ilmselt oleks üleval hoidnud tunduvalt suuremat mälestusmärki.

Kaevamisel leiti luustike juurest kokku kümmekond granaati, mis pommigrupp kaasa viis.