:format(webp)/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/11/16216443t1hf651.jpg)
Ajades vabadussõjalaste liidri ja kultuspoliitiku Artur Sirgu jalajälgi Luksemburgi suurhertsogiriigis, jõudsin järjega Lauterborni lossi, mis asub Echternachi väikelinna külje all. Echternach on teatavasti linn, kus Sirk veetis oma elu viimased 40 päeva ja kus ta eluküünal kustus.
Kohalike teadjameeste abiga selgus, et samal ajal elas Lauterborni lossis Eesti päritolu parun de la Harpe ja nii tekkis hüpotees — kas mitte kaks eesti meest ei kohtunud omavahel? Seni pole nende kokkupuutepunkte veel tuvastatud, kuid lootus pole kadunud. Seevastu on lahti rullunud parunihärra Harpe´i värvikas elu, millest tuleb allpool juttu. Minu headeks abimeesteks selle loo päevavalgele toomisel on Luksemburgi ülikooli emeriitprofessor Frank Wilhelm ja Luksemburgi peapiiskopi meediajuht Bodo Bost.
Parun Marcel de la Harpe
/nginx/o/2024/07/11/16216442t1h9873.png)
Kuigi Marcel-Felix de la Harpe on baltisakslane, voolab tema suguvõsas eestlaste verd. Nii on baltisakslaste registri andmetel Harpe Adelsgeschlecht’is meid huvitava parun de la Harpe'i vanavanemate seas nimesid Selma, Hilda, Ewald, Rita. Marcel de la Harpe’i isa Hermann August-Alexander von Harpe sündis Virumaal Väike-Maarja kihelkonnas Äntu mõisas (praegu tegeldakse seal kanakasvatusega). Marcel de la Harpe’i ema on paruness Alexandra Pilar von Pilchau. Kuna vanemad kolisid Šveitsi, sündis Marcel 1906. aastal Genfis ja ta maeti Lauterborni lossi kabelisse 1980. aastal.
/nginx/o/2024/07/11/16216441t1h12e3.png)
Lauterborni lossi uued omanikud
1935. aastal köitis kohalike elanike tähelepanu omanike muutus katoliku kloostrile kuulunud Lauterborni lossi valdustes ja seda just Echternachi notari koostatud kummalise ostulepingu tõttu. Seda on nimetatud juriidilise vangerdamise meistriteoseks, mis kokkuvõtlikult tähendas seda, et kolm ostjat – Madame Thyra Seillière (sel hetkel parun de la Harpe'i armuke), härra Seillière (Thyra vend) ja parun Marcel de la Harpe saavad kinnistu eluaegse kasutusõiguse, kuid kui keegi teistest sureb, lähevad tema õigused tagasi Thyrale ja kogu kupatus jääb viimasele ellujääjale. Lõpuks osutubki selleks parun de la Harpe. Tegelikult maksis kogu 175 tuhat franki kinni Thyra üksinda, lisaks lossi ja kabeli rekonstrueerimise kulud. Lauterborni lossi oli Thyral kavas asutada prantsusekeelsete kirjanike kohtumispaik, kuna ta ise oli kirjanduse, muusika ja kunstide suur austaja, lisaks on ta kirjutanud ise kolm raamatut, kriitikute poolt hinnatud kui George Sandi stiilis kirjutatud.
Tegelikult nähti Lauterborni lossis aga rohkem armuseikluste draamasid ja kirevat seltsielu. Nagu Thyra hiljem on lossi ostmise eesmärgist kirjutanud: “Olles teadlik, et olin teinud õigesti ja teinud seda, mis oli mu südames, arvasin, et see žest teeb mind Marcelile armsaks pärast tema jaoks nii õnnetut abielukogemust. Paraku läksid asjad teisiti...”
Armastuse nautlejate paar
Enne kui jõuame Eesti soost paruni saavutustele naiste vallutamises, vaatame, kuidas tegutses tema tulevane armuke Thyra Seillière armusuhete maailmas. Esimest korda abiellus ta 32 aasta vanusena 1912. aastal endast 27 aastat vanema šokolaadivabrikandi Menieriga, kes oli naisele rohkem eestkostvaks isafiguuriks, kelle kaudu Thyra sisenes suurde ärimaailma, aga ka aristokraatia ja kunstiringkondadesse. Ajalehed kirjutasid veetleva ja võluva parunessi kohta, et ta suples koguni kuldses vannis. Paraku juhtus tal ratsutamisel õnnetus ja see jättis ta igaveseks emaduse rõõmudest ilma. Menier aga suri kaks aastat hiljem, jättes naisele eluaegse pensioni.
Järgmiseks meheks valis Thyra ühe Tsaari-Venemaa rikkaima vürsti Jelissejevi, kellega peeti uhked pulmad Pariisis vene õigeusu kirikus just oktoobrirevolutsiooni päevil. Jelissejevi varandus jäi aga bolševike kätte ja kui ta sõitis Peterburgi, et vähemalt osa oma varandust kätte saada, kadus ta jäljetult (teate ju ise - bolševikud!). Vürst Jelissejevi kaudu oli Thyra pääsenud aga vene aristokraatia suletud ringi Pariisis ja see laiendas tema tegevusvälja.
Kolmandaks meheks sai Thyrale temast 12 aastat noorem näitleja Bodin 1926. aastal, kuid selle laiahaardeline elu ei sobinud naisele ja abielu lahutati 1929. a. Abielude vahepeal või ka nende ajal oli Thyral intiimsemaid suhteid ka teiste tuntud seltskonnategelastega.
Olles pettunud luhtunud abieludest, sõitis paruness Thyra Seillière hoopiski Marokosse, mis oli tollal Prantsuse asumaa ja jäi elama Casablancasse. Juhtumisi oli seal elamise leidnud ka elunautleja parun de la Harpe, kellele ei jäänud märkamata kaunis seltsidaam Thyra. Nad armusid ja hakkasid kokku elama. Suures armutuhinas ja Thyra finantsnõustaja soovitusel ostiski naine Lauterborni lossi Echternachis. See ei andnud küll välja Prantsuse suursuguste losside melu ja elu, millega Thyra oli harjunud, aga oli igati sobiv suveresidentsiks, kus ta viibis maist oktoobrini.
Üheks tähtsaks külaliseks Lauterborni lossis oli vürst Jussupov. Jah, just seesama Felix Jussupov, kes oli abielus keiser Nikolai II õetütre Irinaga ja kes tappis tsaariõukonna intrigaani Rasputini (kuigi see juhtum pole lõpuni selgeks saanud). Ja mis veelgi huvitavam – vürst Jussupov on Marcel de la Harpe’i onu, tema isa lihane vend. Siit pole vaja kuigi kaugele minna, et arvata – ka Rasputini mõrvaja soontes võib voolata eestlaste verd. Kuigi avalikult pole Jussupov tulistamist omaks võtnud, on teadaolevalt Lauterborni lossiseinad kuulnud teda lausuvat, et kaks kuuli pärinesid tema püstolist.
Jussupovil oli aga veel üks oluline roll, nimelt Thyra ja Marceli suhete silumisel, sest vürst palus korduvalt Thyrat parun de la Harpe’ile andestada tema seiklusi teiste naistega. Ja neid seiklusi polnud just vähe. Nii on Thyra kirjutanud: “Pärast kannatusi, mida Marcel mulle põhjustas, olen talle alati andestanud, tehes kõik endast oleneva, et vältida valusaid arutelusid.”
Üks suurimaid pettumusi oli Thyrale see, kui parun de la Harpe parunessile teadmata oli abiellunud hoopis teise naisega ja pidanud Lauterbornis vastuvõtte. See abielu polnud aga sugugi õnnelik ning paruni väljavalitu laskis teise armukesega jalga. Et saada parun de la Harpe’ilt lahutust, läks ärakaranud naine Pariisi Thyra juurde, palus, et see aitaks tal lahutusepaberid saada ja lisaks soovis veel peavarju parunessi juures. Vähemalt oli ärakaranu nii viisakas, et palus Thyralt vabandust, et oli tollelt võtnud ära Marceli kiindumuse. Loomulikult Thyra aitas vaest naist, sest nii lootis paruness saada oma parun tagasi. Ja nii see toimiski.
Järgmiseks probleemiks oli de la Harpe’i silmahaigus, mida oli vaja ravida Ameerikas. Selle korraldamisele aitas Thyra muidugi kaasa. Kõigi võimaluste maal suutis aga parun ära võluda kaks miljonäriprouat ja sellega tuli jällegi sekeldusi.
Thyra Seillière´i aforismide ja mõtete raamatust
Siin üks lõik Thyra mõttekirjade raamatu viimasest loost “Homne maailm”: “Liiga palju sidemeid ühendab tänapäeval rahvaid, et ükski neist saaks nõuda hegemooniat. Tõeline kommunism tagab kõigi rahvaste liidu, tagades igale inimesele tema seadusliku osa universaalsest rikkusest. Kuid kõigepealt tuleb kaotada igasugune vennatapuviha ja kogu inimkond ühineda harmoonia ja vastastikuse mõistmise liiduks. Me kõik püüdleme nende paremate aegade poole, mil metoodiline töökorraldus rajab maailma Ameerika Ühendriigid. Kõige rikkamad on need, kes teavad, kuidas nautida ilusaid asju, kasutades samal ajal ära kollektiivse omamise eeliseid. Õhk, valgus, maastikud, muuseumid kuuluvad valimatult meile kõigile; ja päeval, mil suuri eraomandusi hallatakse kogukonnas ja iga inimväärtus on omal kohal, ei ole sotsiaalne masin oma täiuslikkusest kaugel.”
See oli parunessi utoopiline tulevikunägemus 1947. aastal, kui pärast suurt sõda otsiti elule uusi tähendusi.
/nginx/o/2024/07/11/16216438t1h8221.jpg)
Paruness Thyra Seillière
Thyra Seillière sündis Londonis 1880. aastal parun Raymond Seillière’i ja tundmatu poolatari ebaseadusliku tütrena. Ta sai hariduse Prantsuse kloostrites ja püüdis teha karjääri ooperilauljana. Thyra oli kolm korda abielus ja lõpuks elas koos eesti soost paruni de la Harpe’iga. Ta suri 1973. aastal Pariisis.
Fotol Thyra portree, maalitud 1907. aastal Pariisis, autor François Flamend.