:format(webp)/nginx/o/2024/08/26/16316340t1h48a9.jpg)
Meenutades 80 aastat tagasi toimunud traagilisi sündmusi, kus kogu saaretäis rahumeelseid elanikke oli sunnitud hülgama oma kodud, koduloomad, tuttavad kohad ja kombed ning suunduma teadmatusse, et elada teises kultuuriruumis kohandudes uue eluga, õppides rääkima uues keeles, teadmata et enam kunagi ei pääse enamusneist koju.
Mälestades seda päeva, kohtuti Ruhnu vanas kirikus 04.08.2024 ja hiljem asetati lilled kirikuaias asuva suure puidust risti juurde.
Reedel, 4. augusti 1944 hommikul oli ilus ilm. Varahommikul nähti, et Ruhnu saare edelaküljes asuva Holma neeme taha oli ankrusse jäänud kolmemastiline kuunar.
See oli mootorpurjelaev Juhani juba kuues reis evakueerides inimesi Nõukoguderežiimi eest Eestist Rootsisse. Pardal oli juba üle 300 Haapsalust pardale läinud reisija, nende seas ka Vormsi ja Rannarootsi elanikud.
Suurema osa oma varast olid nad pidanud sadamasse mahajätma-elu oli tähtsam kui pagas. Juhani peal oli ka Ludwig Lienhard ja tema saatjaskond. Ta oli SS-ohvitser, kes oma kontaktide kaudu Rootsis ja Saksamaal aitas eestirootslastel üle Läänemere põgeneda. (Tema järgi kutsuti mootorpurjekas Juhaniga 1944 aasta suvel üheksa reisiga 3346 eestirootslase evakueerimist operatsiooniks„Lienhard”).
Mõned kohalikud mehed läksid Holmasse ja aitasid sakslastel jõuda saare keskelasuvasse külla, kuhu olid kogunenud kõik ruhnlased.
Anti käsk-suuri kaste ei tohipakkida, lubatud on ainult kaks kotti inimese kohta. Laadimist Juhanile alustati kell 12. Kaasa võetavates kottides olid valdavalt riided jaehted. Muidugi pidi olema ka reisile toit kaasas, mis samuti mahtus neisse kottidesse. Ruhnlased otsustasid, et enne lahkumist peetakse viimane jumalateenistus.
Kell kolm vanas kirikus, kui 1944. aastal oli kirikul käimas 300. sünniaastapäev, jätsid kõikhüvasti oma kodusaarega ning palusid turvalist reisi. (Nüüd, täpselt 80 aastat hiljem 2024 aastal, peeti kirikus selle meenutuseks 4. augustil kell 15:00 mälestusteenistus, kus lauldi Ruhnu laule.)
Talitust juhtis Ruhnu viimane kirikuõpetaja Aleksander Samberg. Lauldi mõningaid kirikulaulusid, mida enam ei mäletata, noodilehti sellest pole säilinud. Kuna kellamees Henrik Lorentz oli paar päeva varem väikese paadiga saarelt lahkunud, paluti vana Abraham Normannil viimaseks hüvastijätuks kirikukella helistada. Ruhnu elanikud lahkusid kirikust pisarsilmi.
Viimasena lukustas kiriku värava Isak Melders ja andis võtme üle. Oli aeg lahkuda. Jakob Grahn Simassgårdenist kirjutab, et kui rakmestatud hobustelt koorem randa maha tõstetud, ajas ta nad karjamaale ja lasi seal vabaks. Ta läks veelkorraks koju tagasi-küla oli nii imelikult tühi. Ta tahtis väga oma Ruhnu talu veel viimast korda näha, et sellega hüvasti jätta.
Viimase asjana jättis ta riidekirstule omatalu valvajatele suure singi, et nad tunneksid end teretulnuna.I sak Melders Micko idatalust kirjeldab, kui kummaliselt loomad sel päeval käitusid: lehmad ammuvad, hobused jooksid metsikult ja koerad ulgusid. Oli ka juttu, et mõned koerad üritasid veel paadi juurde ujuda. Kella neljaks oli enamik ruhnlasi koos nende varaga Juhanile lastitud. Randa jäidinimesed, kes olid lubanud ruhnlaste äraoleku ajal talude eest hoolitseda. Kõik arvasid sel hetkel, et varsti nad tulevad tagasi. Kell kuus väljus mootorkuunar Ruhnu reidilt.
Magdalena Melders, samuti Mickoidatalust, räägib, et kõik seisid tükk aega teki peal ja vaatasid, kuidas Ruhnu saartasapisi horisondil taha kadus. Pastor Samberg luges Rootsi õhtupalvet ja lauldi salme, millest võttis osa ka Ludwig Lienhard. Laev liikus Väikese väina suunas. Öösel kella kolme ajal läks laeva mootor rikki, kuid õnneks oli seda võimalik teel olles ka parandada ning reis jätkus suunaga Virtsu poole.
Virtsus läksid sakslased laevalt maha. Pardal levisid kuulujutud, et nad pidid kõndima läbi miinivälja, kuid keegi ei teadnud seda kindlalt. Laupäeval sõit jätkus. Õhtul kell kaheksa möödusid nad Vormsil Saxby tuletornist, kuiilm pöördus halvaks ning tuli tormivarju otsida ja oodata. Pühapäeva varahommikul võis teekond jätkuda ning see kulges rahulikult ja turvaliselt üle Läänemere.
Esmaspäeval, 7. augustil kell 05.10 tulid Juhani pardale Rootsi loots ja politsei. Kell 10 jõudis laev Lidingös asuvale Breviki sadama kai äärde. Seal võttis põgenikke vastu Rootsi arhitektuuriajaloo professor, riigiantikvaar ja kirikute restauraator Sigurd Curman, tuntud Rootsi-Eesti suhete arendaja.
Juhanil oli sel reisil 481 reisijat. Neist 175 olid ruhnlased. Mootorpurjelaev tegiajavahemikul juunist novembrini 1944 kokku 9 reisi.
Planeeritud 10. reis jäi ärapoliitilise ja sõjalise olukorra pingestudes. Vene sõdurid vallutasid Ruhnu saare 19.detsembril 1944, et alustada oma „vabastustöödega”.
Me ei tea, milliseid laule lauldi, kuid ruhnlased laulsid sageli ka muidu matustel kasutatavat 297.„Härlig är jorden”(psalm 42.„Maa on nii kaunis”). Hiljem Rootsis elades kirjutasid mitmed inimesed Ruhnust tekste tuntud meloodiatele.
„Runbosuangen”(Ruhnlaste laul) autoriks Duskase Lisa, mida sageli oli kuulda Elisabeth Sergo esitluses Runöbornas Föreningi koosolekutel. Ka tänavu juulialguses Haapsalus toimunud Eesti-Rootsi laulu-ja tantsupeol lauldud nii ruhnu, rootsikui eesti keeles „Uar fårrgal heima”(Meie endine kodu), mille autoriks Tomas Dreijeraka Kors-Totj.
Neid laulusid lauldi sel aastal mälestusteenistusel, Eva Lorentzjutustas kohalolijatele põgenemise lugu rootsi keeles, Marika Reintam tõlkis eestikeelde.