:format(webp)/nginx/o/2024/08/29/16321848t1hd001.jpg)
Sellel sügisel möödub 80 aastat suurest põgenemisest. Kodumaalt olid sunnitud lahkuma kümned tuhanded Eesti elanikud, kelle hulgas oli ka proportsionaalselt palju saarlasi.
AJA LUGU ⟩ Suurpõgenemine Saaremaal 1944
Eestist lahkumine oli tegelikult alanud juba mõnevõrra varem, aastatel 1943–44, mil Rootsi ja Saksa võimude kokkuleppe tulemusena võimaldati tuhandetel Eesti läänerannikul ja saartel elanud eestirootslastel oma ajaloolisele kodumaale evakueeruda, koos nendega läks juba ka hulk eestlasi. Näiteks enamik põlisruhnlasi lahkus mootorpurjekal Juhan 4. augustil 1944.
Massiline põgenemine Eestist algas aga augustis ja kestis kuni 1944. a oktoobri alguseni, mil ka Saaremaa rannik langes valdavas osas Punaarmee kontrolli alla. Suurem osa sõjapõgenikke jõudis siit esmalt kas Rootsi või Saksamaale. Põgenemise kõrghetk jäi septembri teise poolde, mil toimus Saksa laevastiku korraldatud evakueerimine Tallinnast ja Lääne-Eestist ning omakäeline põgenemine kõikvõimalikel meresõidukitel, millel loodeti üle Läänemere jõuda.
Paadid olid äärmiselt ülekoormatud ning tegelikult polnud sellised alused nii keerulisteks ja pikkadeks mereteekondadeks mõeldudki.
Kuigi Rootsi oli põgenike enamiku eelistatuim sihtriik, ei olnud rannikust kaugemal elavatel inimestel lihtne saada koht salaja lahkuvatele paatidele. Suurem võimalus Rootsi pääseda oli ikkagi rannarahval.
Seega kujunes Saaremaast 1944. aasta sügisel väga oluline koht, kust oli veel võimalik vabasse maailma pääseda. Siit mindi nii laevadel kui paatidel, läksid nii saarlased kui ka siia jõudnud mandriinimesed. Näiteks asus 22. septembril Küdema lahest teele mootorpurjelaev Elli ja samal päeval lahkus Laugu rannast purjelaev Luise. Mootorpurjelaev Helene, mille pardal oli 483 põgenikku, väljus Kõiguste sadamast 24. septembril 1944.
Kõik siit lahkunud laevad kahjuks kohale ei jõudnud. Põgenikke Saksamaale viivatest laevadest hukkus kaks – 21. septembril Tallinnast väljasõitnud Moero ja 3. oktoobril Kuressaarest Roomassaare sadamast lahkunud Nordstern. Viimase hukutas allveelaevalt lastud torpeedo.
Suurem osa Saaremaalt põgenejaid kasutas aga mitmesuguseid paate, ehkki enamiku neist olid sakslased konfiskeerinud. Purjeriide muretsemisel ja vanade paatide sõidukorda seadmisel näidati üles uskumatut leidlikkust. Paadid olid äärmiselt ülekoormatud ning tegelikult polnud sellised alused nii keerulisteks ja pikkadeks mereteekondadeks mõeldudki. Näiteks jõuti Saaremaalt Türju sadamast Rootsi paadiga, mille mõõtmed olid väga kõnekad – pikkus 4,2 meetrit ja laius 1,4 meetrit.
Sel ohtlikul teekonnal valitsesid veel mitmed ohud – põgenikke ründasid nii Saksa valvelaevad kui ka Nõukogude lennukid ja sõjalaevad. Siiski oli põgenike peamine vaenlane tormine meri, mistõttu kadusid nii mitmedki väiksemad ja viletsamad paadid koos põgenikega tormisesse Läänemerre. Väikesel osal põgenikest (u 1500 inimesel) õnnestus kodumaalt pääseda tänu headele abistajatele. Nimelt organiseeris Gotlandi Slite sadama kaudu põgenike ülevedu Rootsi Eesti Abistamisorganisatsioon. Kõige rohkem, tervelt kaheksa paati väljus Slitest Saaremaa poole 4. oktoobril, s.o päev enne Nõukogude vägede Saaremaale jõudmist. Suurem osa selle päästeaktsiooni paatidest maabus toona Saaremaa läänerannikul Loonalaiul.
Lahkujate hulgas oli inimesi väga erinevatelt elualadelt – oli nii kalureid kui ka kultuuritegelasi. Mindi üksi, mindi koos peredega. Näiteks 23. septembril 1944 põgenesid Saaremaalt Pidula rannast õigusteadlane ja diplomaat Nikolai Kaasik ning riigivolikogu esimees Otto Richard Pukk. Kunstnik Eerik Haamer põgenes Vilsandi saare kaudu ööl vastu 19. septembrit 1944 koos 12 kaaslasega sakslastelt varastatud päästepaadiga Rootsi aerutades ning etnoloogiaprofessor Gustav Ränga põgenikutee algas Salava saarelt 1944. aasta 7. oktoobri õhtul.
Hinnanguliselt põgenes kodumaalt umbes 6000 saarlast ja muhulast, kaotasime üle 10 protsendi oma sõjaeelsest elanikkonnast. Neist paljud ei jõudnud oma kodukanti enam mitte kunagi tagasi.
Rohkem infot Eesti Mälu Instituudi koostatud andmebaasist “Eesti sõjapõgenikud Teises maailmasõjas”